Oma isapoolsest suguvõsast tean suht vähe. Pean vist suvel Muhku onupoeg Reinu juurde pikemaks minema, ja ka tema jutud ja teadmised üles tähendama, ning siis ehk miskit kopsakamat ja sisukamat tuleb ka meie Muhuvanaisa ja selle suguvõsa kohta.
Seega Muhuvanaisa - päris nimega Vassili Saksakulm. Kodukoht Kuivastu mõisa maadel Tusti külas. Umbes 2-3 km Kuivastu sadamast.
Vanaisa ma mäletan siiski päris hästi. Käisime vahel vanaisal ikka külas. Kuna Tusti tee otsas bussipeatust polnud - oli Võlla tee otsas ja oli Kuivastus, siis alati oli mure, et kas seekord on vastutulelik bussijuht ja teeb meie jalgsikäimise osa lühemaks - ehk siis kas tuleb meie palvele vastu ja peatab bussi Tusti tee otsas. Enamasti olid kenad ja vastutulelikud bussijuhid.
Võlla tee otsast on umbes kilomeeter jalgsi marssida.
Vanaisa maja oli selline klassikaline Muhu maja, suurtest põllukividest. Tegelikult see polnudki algselt majaks ehitatud - see oli talu laut. Kuid sõja ajal või selle lõppedes elumaja põles ja pere kolis ajutiselt sinna laudast tehtud elamisse ja nii see jäi.
Oma Muhu vanaemast ei mäleta ma midagi. Tean vaid seda, et isa ema Raissa suri ammu enne minu sündi, ja vanaisa teine naine suri siis kui ma üsna pisike titt olin.
Mäletan seda aega, kui vanaisa elas koos oma natuke totu tütre Heljuga (suguvõsas olevat pärilik närvihaigus, kuna kellelgi esivanematest olla kunagi süüfilis olnud - külajutud räägivad nii) ja selle natuke totu poja Tõnisega.
Muhuvanaisa oli suurt kasvu, selline kogukas ja kohmakas mees. Räägiti, et ta olevat olnud pigem selline kuri mees, kuid mina mäletan teda alati leebelt naeratavana, ja rahulikuna.
Niisiis, kui Tusti tee otsast jalgsi kadakate ja sarapikuvõsa vahelt Tusti külla jõudsime, oli alati selline eriline tunne. Igal kohal vist on oma eriline tunne, mis hakkab köitma ja paneb nostalgitsema ja tagasi igatsema...Vanaisa oli alati kodus ja olemas, ja jäi selline tunne, et ta on just meid ja just praegu oodanud.
Helju saadeti kohe keldrisse või ja piima järele. Või oli alati kodutehtud ja soolvee sisse säilima pandud. Või ja piim oli alati nii värsked, et värskem enam olla ei saanud.
Ja siis lõigati liha ja leiba ja leivale määriti võid peale ja rõõska piima joodi kõrvale. Ja siis isa ja vanaisa rääkisid asju, millest mina ei saanud aru, ja mis mind tegelikult ka ei huvitanud. Ega need vist polnudki teab mis tähtsad jutud.
Ema armasas Muhuvanaisa juures alati WC-s istuda - see oli maja taga selline tavaline eesti talukoha kuivkäimla, aga vaade sellelt oli merele, miljoni dollari vaade. Kunagi kevadel, kui Muhku lähen taas, siis teen foto (see kemmergu saime maade tagastamisega tagasi).
Minul olid omad tegemised. Esiteks vanaisal oli maja kõrval selline poollagunenud ait, kus oli igasugu põnevat kolu - seal käisin tuhnimas. Ja teiseks asjaajamiseks Muhus oli mingid omamoodi mängud loll-Tõnisega. Kuigi ema-isa eriti ei usaldanud mind Tõnisega kahekesi jätta - mine tea, mis jama kokku keerame, sest jamade orgunnimises oli Tõnis kõva käpp. Aga siiski, meie ja Käspri talu vahel oli selline pisike heinamaa (mille nüüd olen ka tagasi saanud, kuid vanaisakodu ise jäi võõraste kätte) ja seal me siis Tõnisega neid laste asju ajasime.
Üldiselt olid Muhuvanaisa juures käigud sellised soojad ja rahulikud. Naabritalust Käsprilt, kus elas mu vanaisa vennanaine Ida, sain eluks ühe unikaalse oskuse - Ida õpetas mind vokki kasutama - villast lõnga tegema.
Ja Muhuvanaisa on olnud mu elus selline unikaalne inimene, kes oma surmast suvatses mulle teatada - mäletan selgelt - tulin koolist, vanemad olid sõitnud Muhku, sest vanaisa oli haigeks jäänud. Istusin oma kirjutuslaua taga ja üritasin õppida. Järsku koputas keegi kõvasti kõvasti mu toa aknale...Läksin vaatama - seal polnud kedagi...Hiljem sain teada, et see oli see hetk, kui mu vanaisa suri...
Vanaisa ma mäletan siiski päris hästi. Käisime vahel vanaisal ikka külas. Kuna Tusti tee otsas bussipeatust polnud - oli Võlla tee otsas ja oli Kuivastus, siis alati oli mure, et kas seekord on vastutulelik bussijuht ja teeb meie jalgsikäimise osa lühemaks - ehk siis kas tuleb meie palvele vastu ja peatab bussi Tusti tee otsas. Enamasti olid kenad ja vastutulelikud bussijuhid.
Võlla tee otsast on umbes kilomeeter jalgsi marssida.
Vanaisa maja oli selline klassikaline Muhu maja, suurtest põllukividest. Tegelikult see polnudki algselt majaks ehitatud - see oli talu laut. Kuid sõja ajal või selle lõppedes elumaja põles ja pere kolis ajutiselt sinna laudast tehtud elamisse ja nii see jäi.
Oma Muhu vanaemast ei mäleta ma midagi. Tean vaid seda, et isa ema Raissa suri ammu enne minu sündi, ja vanaisa teine naine suri siis kui ma üsna pisike titt olin.
Mäletan seda aega, kui vanaisa elas koos oma natuke totu tütre Heljuga (suguvõsas olevat pärilik närvihaigus, kuna kellelgi esivanematest olla kunagi süüfilis olnud - külajutud räägivad nii) ja selle natuke totu poja Tõnisega.
Muhuvanaisa oli suurt kasvu, selline kogukas ja kohmakas mees. Räägiti, et ta olevat olnud pigem selline kuri mees, kuid mina mäletan teda alati leebelt naeratavana, ja rahulikuna.
Niisiis, kui Tusti tee otsast jalgsi kadakate ja sarapikuvõsa vahelt Tusti külla jõudsime, oli alati selline eriline tunne. Igal kohal vist on oma eriline tunne, mis hakkab köitma ja paneb nostalgitsema ja tagasi igatsema...Vanaisa oli alati kodus ja olemas, ja jäi selline tunne, et ta on just meid ja just praegu oodanud.
Helju saadeti kohe keldrisse või ja piima järele. Või oli alati kodutehtud ja soolvee sisse säilima pandud. Või ja piim oli alati nii värsked, et värskem enam olla ei saanud.Ja siis lõigati liha ja leiba ja leivale määriti võid peale ja rõõska piima joodi kõrvale. Ja siis isa ja vanaisa rääkisid asju, millest mina ei saanud aru, ja mis mind tegelikult ka ei huvitanud. Ega need vist polnudki teab mis tähtsad jutud.
Ema armasas Muhuvanaisa juures alati WC-s istuda - see oli maja taga selline tavaline eesti talukoha kuivkäimla, aga vaade sellelt oli merele, miljoni dollari vaade. Kunagi kevadel, kui Muhku lähen taas, siis teen foto (see kemmergu saime maade tagastamisega tagasi).
Minul olid omad tegemised. Esiteks vanaisal oli maja kõrval selline poollagunenud ait, kus oli igasugu põnevat kolu - seal käisin tuhnimas. Ja teiseks asjaajamiseks Muhus oli mingid omamoodi mängud loll-Tõnisega. Kuigi ema-isa eriti ei usaldanud mind Tõnisega kahekesi jätta - mine tea, mis jama kokku keerame, sest jamade orgunnimises oli Tõnis kõva käpp. Aga siiski, meie ja Käspri talu vahel oli selline pisike heinamaa (mille nüüd olen ka tagasi saanud, kuid vanaisakodu ise jäi võõraste kätte) ja seal me siis Tõnisega neid laste asju ajasime.
Üldiselt olid Muhuvanaisa juures käigud sellised soojad ja rahulikud. Naabritalust Käsprilt, kus elas mu vanaisa vennanaine Ida, sain eluks ühe unikaalse oskuse - Ida õpetas mind vokki kasutama - villast lõnga tegema.
Ja Muhuvanaisa on olnud mu elus selline unikaalne inimene, kes oma surmast suvatses mulle teatada - mäletan selgelt - tulin koolist, vanemad olid sõitnud Muhku, sest vanaisa oli haigeks jäänud. Istusin oma kirjutuslaua taga ja üritasin õppida. Järsku koputas keegi kõvasti kõvasti mu toa aknale...Läksin vaatama - seal polnud kedagi...Hiljem sain teada, et see oli see hetk, kui mu vanaisa suri...
Fotodel: Ülal Muhuvanaisa, Vassili Saksakulm. All perekonna pilt, vanaisa, tema esimene naine, ehk siis minu isa ema, meie päris-muhu-vanaema, ja nende lapsed, minu isa Evald - pere vanim laps on pildilt puudu, pildil seisab tütar Helju ja ema süles on pesamuna Endel. Tänaseks kõik manalateele läinud...
0 comments:
Post a Comment