Esimene mälestus kepiga vanaemast

Olin veel liiga pisike, kui kepiga vanaema suri, kuid siiski on mul mitmeid mälestusi temaga seoses. Number üks mälestus on see, et temaga koos ma alati ootasin midagi. Tähel. Kunagi hilisemal ajal kui ta elas Saue tänaval, siis mäletan lihtsalt seda, kuidas Saue tänaval külas käisime ja kuidas ta seal siis ringi tatsus. hästi küürus ja kepiga (sellest ka nimi) ja ei kuulnud hästi. Aga need mälestused on lühikesed. Tähel ma aga alati ootasin koos temaga. Kui emps ja iss pidid mulle järgi tulema sinna Tähele, siis istusime koos köögi laua taga ja ta laulis mulle alati midagi seoses "urr-urr-urr-pii-piibiga... emme issi sõitvad seal ..." jne. Ja siis me vaatasime läbi puude tähe tänava poole ja ootasime auto tulesid. Või kui vanaema oli poes või üldse kusagil ajutiselt ära, siis jällegi istusime tähel akna all ning ootasime... ja nagu Tähevanaemagi, tegi ta mulle rongivõileibu samal ajal kui midagi ootasime.