Esimene mälestus kepiga vanaemast

Olin veel liiga pisike, kui kepiga vanaema suri, kuid siiski on mul mitmeid mälestusi temaga seoses. Number üks mälestus on see, et temaga koos ma alati ootasin midagi. Tähel. Kunagi hilisemal ajal kui ta elas Saue tänaval, siis mäletan lihtsalt seda, kuidas Saue tänaval külas käisime ja kuidas ta seal siis ringi tatsus. hästi küürus ja kepiga (sellest ka nimi) ja ei kuulnud hästi. Aga need mälestused on lühikesed. Tähel ma aga alati ootasin koos temaga. Kui emps ja iss pidid mulle järgi tulema sinna Tähele, siis istusime koos köögi laua taga ja ta laulis mulle alati midagi seoses "urr-urr-urr-pii-piibiga... emme issi sõitvad seal ..." jne. Ja siis me vaatasime läbi puude tähe tänava poole ja ootasime auto tulesid. Või kui vanaema oli poes või üldse kusagil ajutiselt ära, siis jällegi istusime tähel akna all ning ootasime... ja nagu Tähevanaemagi, tegi ta mulle rongivõileibu samal ajal kui midagi ootasime.

Üks olulisematest elutarkustest

Kui mina väike olin ja vanaema Õilme mind enamus aega valvas-kasis-kasvatas, siis üks asju, üks elutarkustest, mis mulle kõige paremini meelde on jäänud, ja mida ma ka üllataval kombel isegi järgin oli see, kuidas suhtuda negatiivsetesse juhtumistesse meie eludes. Vanaema ütles, et "mis sa tühjast ikka välja teed, lase tal olla" ja ma olen enda võrdlemisi lühikese elu jooksul avastanud, et see on ilmselt tõesti kõige tervislikum (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) viis igapäevaste nõmedustega hakkama saada, mis tegelikult ei tohiks üldse meie positiivsust ja head meeleolu rikkuda.

Ja muidugi neid tarkusi-oskusi-nõuandeid on veelgi (näiteks toidu valmistamine ja puudega köetavasse ahju tule tegemine...), mis vanaema mulle kaasa andis, kuid just see on see tänu millele ma hakkama saan. Ka iseenesestmõistetavad asjad vajavad teinekord üle kordamist.

Fotol on vanaema Õilme, noor ja ilus...Hiljem oli ta ainult ilus - nagu ta ise tavatses naljatleda...

Kepiga vanaema

Kui vanaisa, Vähiku Mihkel suri, olin siis umbes kolme aastane, kolis vanaema meie juurde Kuressaarde. Ta ei tahtnud üksi enam maal elada. Õigupoolest oli see ka ema juttude järgi natuke võimatu, sest Niidissoo maaparandustööde tulemusel jäid meie talu kaevud kuivaks ja vett pidi tooma naabertalust, mis oli vanaemale kindlasti liiga raske, eriti talvel. Noh ja teine probleem oli muidugi see, et vanaema kartis hirmsasti tontisid. Ja kotumarte. Neid viimaseid olevat ja pidavat olema kogu meie vana Vähiku talu õu täis (kahtlused, et need seal praegugi ringi koterdavad on täitsa olemas, mõned meie sõbrad on seal üht-teist näinud). Noh minu ema, Õilme, muidugi lohutas vanaema, et need on sõbralikud kotumardid, kuid see selleks. Vanaema kolis linna ja algas tema elu meiega koos.
Mida ma vanaemast mäletan? Oi oi kui palju. Vanaema ongi minu lapsepõlv, sest lasteaeda mind haigete jalgade pärast ei pandud ja kuna vanaema nüüd meie juures elas ja ema tööl käis, siis olin ma vanaema hoole all kõik see aeg. Kui olin kipsis, siis oli vanaema see, kes mind õue tassis ja linna viis, kui olin haige, siis oli vanaemasee, kes mind tohterdas. Ja vanaema oli ka see, kes mind eluks välja õpetas. Igasugu vanarahva tarkust, ja uskumisi, ja eelarvamusi ja kombeid. Ja perenaise tarkusi - kuida peab ja kuidas mitte kohe asju teha ei tohi...
Sõnaga - täielik elukool.
Vanaemast mäletan seda, et ta oli äärmiselt puhas ja korralik. Tema voodi oli alati tehtud ja tal oli lumivalge päevatekk, millel ei tohtinud olla ühtegi kortsu ega kurdu - peegelsile. Ja mina väikese tatikana ei tohtinud isegi mitte mõelda selle päevateki vastu puutumisest.
Siis mäletan, et vanaema käis iga pühapäev kirikus. Kuigi oli sügav nõuka aeg, ja ema ja isa kõik parteis. Vanaema ajas ikka oma joru ja kui siis kirikus käis, siis ikka rääkis kirikuuudiseid ka, et mida õpetaja oli rääkinud ja mis laulusid lauldi ja.
Laulda vanaema armastas ka. Kui ma kipsi aheldatud olin, siis veetsime vanaemaga alati videvikutunde - ootasime ema ja isa töölt koju. Kui me olime linnas, siis istusin köögi suure laua peal ja vanaema laulis ja jutustas mulle lugusid kitsiloomidest (kitsedest, keda meie Vähiku talu juures maal oli ja on ka praegu hästi palju). Kui olime maal, ja ootasime õhtuse bussi tulemist, siis istusin vanaema süles. Aga need jutud, mida räägiti ja laulud mida lauldi olid ikka samad - Mai kuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis...
Aga vanaemast ma räägin siin blogis tulevikus veel palju. Mõtete ja meeldetulemiste kaupa.