Käspri ja Põldma talu lugu *

KÄSPRI

Nagu öeldud, kandis 1713.a poolel adramaal Suuremõisale koormisi Tusti Cäsper ja kirja on talus pandud neli tööjõus meest ning kaks naist. Järgnevates adrarevisjonides ja veel 1770-ndate Kuivastu vakuraamatuis on esimesena kirjas oleva Tusti talu peremeheks ikka Käsper märgitud, aga mitme Käspri-nimelise mehega tegemist oli, jääb varaste kiriku-meetrikate puudumise tõttu ebaselgeks. Jälgides revisjonides toodud pere koosseisu, võib oletada, et vana Käsper suri sajandi keskel ja kolmandal veerandil oli peremeheks poeg Käsper, aga temast ei ole meetrikais muud “jälge” kui 1775.a paiku sündinud tütar Riste, kes 1801.a abiellus (leidmata on nii “noore” Käspri surmakanne kui ka laste sünnid; abielluda võis ta enne 1762. aastat, kui meetrikad puuduvad!). Lõpptulemusena said aga Käspri nime nii Tusti põlistalu kui hiljem tekkinud latsikoht Kansis ja viimati Kuivastu asundustalu.
Esimeses hingeloendis 1782.a on Tustil peremeheks märgitud arvatav vana Käspri poeg Aad (~1709-88) ja peale tema surma oli sajandi lõpus peremeheks noorem vend Jaen (~1721–1809).
Perekonnanimede andmisel said Käspri inimesed nimeks SAKSAKULM. Selle kohta on säilinud pere-pärimus, et algselt olnud nimi Saksakalm, mis tulnud sellest, et Käspri mere-äärsel maal olnud Kesse all hukkunud saksa laeva uppunud meremehe (meeste?) haud. Pärimusel võib tõepõhi olla, kuid dokumentaalset kinnitust sellele ei ole seni õnnestunud leida ja 1826.a loendis, kus esmakordselt perekonnanimesid märgiti, on ikkagi praegune nimekuju loetav. Küll aga võib väita, et Tusti Käspri on kõigi Muhu Saksakulmude n.ö. tüvitalu, mida 19.s hingelendites märgiti Tusti a.
Käspri Aadul sai meetrikate järgi täisealiseks viis poega ja kaks tütart ning 1811.a loendis on peremeheks Aadu vanem poeg Tõnis Saksakulm (~1740–1829); nooremal vennal Jaanil oli viis tütart, kes kõik talust välja abiellusid. Tõnisega samal aastal suri vallaliseks jäänud noorem vend Käsper “kolmas”; vallalisteks jäid veel kaks venda Mihkel ja Jaak ning vaid viiendast vennast – sulasest Jurist jäi Käsprile sulane Aad/Aleksei Saksakulm (1799–1861).
Tõnisel oli ainus poeg Mihkel/Mihail Saksakulm (1788–1864), kes 1826.a loendis on peremeheks märgitud ning nähtavasti jäi ta selleks surmani. Viimases loendis 1858.a koosneb Käspri meespere Mihklist ja ta kolmest pojast ning sulasest Aadust poja Aaduga, kes usuvahetusel ristiti Andreiks. Viimane on omale postmaantee äärde Silla vabadikukoha rajanud, millest eraldi räägime.
Kokku sündis Mihklil 7 poega ja 4 tütart, kuid abieluni jõudis neist 3 poega ja 3 tütart – viis last surid väikestena. Ka sulase Aadu neljast pojast ja neljast tütrest jõudsid abieluni vaid nimetatud poeg Ado/Andrei ja tütar Ingel.
Esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas on Käspril peremeheks Mihkli vanem poeg Mihkel/Mihail Saksakulm (1831-86). Teine vend Tõnis/Dionisi on asunud Võikülas Posti talu rentima. Noorema venna Tähve ja sulase Ado pered mahtusid esialgu veel Käsprile, kuid peagi sai Tähve/Timofei Saksakulm (1837-96) Kansi mõisast Käspri latsikoha ja tema pere asus sinna.
Peale teise Mihkli surma sai Käspri peremeheks tema teine poeg Dionisi (Tõnis) Saksakulm (1858–1942). Mihkli esimene poeg Joann oli 3-nädaleslt surnud, aga Tõnise viis nooremat venda jõudsid samuti täisikka ja kõik ka abiellusid. Nähtavasti otsisid nad sellele ajale omaselt tööd ja teenistust Muhust väljas. Peale Joosepi (1870–1901), kes 31-aastaselt suri, on ilmasõja-aegses ja selle järgses nimekirjas (1909-23) peremehe Tõnise neli venda ja nende pered ikka veel Käspril kirjas, kuid järgmisse nimekirja ei ole neid enam kantud. Timofei paistab olevat Mõegakülas Viherpuu koha rajanud; Andrei on lihtsalt maha tõmmatud ilma selgitusteta (eelmine nimekiri märgib, et ta haiguse tõttu on väeteenistusest vabastatud); Mihaili juurde on märgitud “Saaremaal” ja noorima venna Vassili (s.1877) juurde samasugune märkus “Venemaal”.
Tõnis (Dionisi) abiellus 1889.a Soonda Poali Mihkli tütre Ingliga (Elena Rasva) ja sama aasta Jõulu-laupäeval sündis nende esimene poeg, aga paraku surnult. Aasta pärast sündis Timofei ning 1897.a veel kaksikvennad Andrei ja Vassili. Viimased olid 1919.a mobilisatsiooni ajal parajasti kutsealused ja paistab, et Tõnis oli 16. veebruaril koos poegadega Kuivastus. Edgar Grünbergi poolt 1992.a suvel üles tähendatud Simiste Uiekearu Ludmilla Luhti (1908-2006) mälestuste järgi olnud Käspri Tõnis see, kes enne esimest lasku lipnik Jefimovi pihta hüüdnud: “Andke koerale, mis koera palk!” . Dionisi Saksakulmu “silma paistmist” mässu algul märgib ka Sunila raamat “Saaremaa ülestõus” (Tln.1988). Kuidas lugu vana Tõnise ja Andrei jaoks lõppes, ei ole siin teada, aga väidetavalt sai Vassili pärast 25 kepihoopi. Peaks märkima, et Sunila raamatus on Käspri mehi ilmselt ekslikult Suurevalla meesteks nimetatud (Vassili nimekaim, Või Posti Vassili Saksakulm – sünd. 27.02.1891, kes samuti mässus osales ja 10 aastat sunnitööd sai, on samas Hellama valla meheks arvatud).
Andrei Saksakulm oskas nähtavasti “päris mässust” kõrvale jääda, oli seejärel Vabadussõjas ja sai hiljem omale Kuivastu Käspri asundustalu, aga EV maareformiga kujunenud 48,25-hektarine Tusti Käspri põlistalu jäi Tõnise vanema poja Timofei ja kepihoobid saanud Andrei kaksikvenna Vassili nimele. Viimane rajas omale 1/3 talu arvel Käspri kõrvale Põldma osatalu.
Timofei Saksakulm (1890–1973) abiellus 1922.a Sinaida Mihaili t. Kiikeriga, kuid nende abielu jäi lastetuks. Kasupojaks võeti Timmu vennapoeg – Kuivastu Käspri Andrei kolmas poeg Eberhard (1923-45), kes sakslaste mobiliseerituna Saksamaal suri ja sinna ka maeti.
Viimases sõjas said Käspri hooned kannatada; Timmu kohendas need sõja järel hädapäraselt elamiskõlblikeks ja 1959.a rahvaloenduse ajal olid Käspri elanikeks 67-aastane Timofei oma naise Sinaidaga ning 90-aastase ema Elenaga (sünd. Rasva).
Uue aastatuhande alguseks oli Käspri ainsaks elanikuks jäänud Põldma Vassili Saksakulmu tütrepoeg, kes Timmu vanas eas omale kohendatud eluaseme “omaks võttis”. Kuigi Saksakulmudest on Kansi ja Kuivastu Käspriga seoses veel juttu nende külade käsitlustes, olgu siingi märgitud, et Kansist asusid Saksakulmud Mäla Juri-Matsile ja Vanamõisa Keskülale ning Kansi Käspri Tähve/Timofei noorem poeg Andrei Saksakulm (s.1874) sai 1920-ndatel Kuivasus Paju asunduskoha. Kuivastu Käspri Andrei poeg Hugo (s.1935) läks kolhoosi-ajal koduväiks Levalõpma (Kirguvalla) Postile.
PÕLDMA
Nagu öeldud, rajas Käspri viimase Tõnise noorem poeg, 25 kepihoopi saanud Vassili Saksakulm (s.1897) 1930-ndatel omale Käspri kõrvale osatalu, mis Põldmaks nimetati. Raissa Joosepi t. Metsaaltiga sündisid Vasselil pojad Evald ja Endel ning tütred Heljo ja Erna. Peale viimast sõda läksid lapsed kodust välja: vanem poeg Evald asus Tallinna, noorem vend Endel läks koduväiks Ridasi Nabile. 1959.a olid Põldmal Vassili oma teise naise Elena ja tütre Heljuga (s.1932). Kolhoosi-ajal müüdi hooned Tallinna mehele suvekoduks – nii, nagu see paljude enne sõda tekkinud talundite ja ka põlistaludega juhtus.

Silla
Tusti Käspri sulase Aadu poeg Ado/Andrei Saksakulm (1843-86) abiellus 1871. aastal Oina Matsi Andrei tütre Maria Hopiga ja on omale postmaanteelt Tustile tuleva tee ääres oma vabadikukoha ehitanud. Neil jõudsid viis poega sündida ja 1885.a veel kaksikud Elena ja Aleksei. Sajandivahetuse kogudusenimekirjas on pere veel kirjas; lesk Maria suri 1897. aastal ja vanemad pojad Timofei (s.1872) ning Aleksander (s.1874) paistavad olevat selleks ajaks Muhust välja läinud. Kaks poega (Ivan ja Mihail) surid väikestena, aga 1879.a sündinud Andrei käekäik on teadmata. Elena, kes hiljem Tipika Vassili Nikkeli naiseks sai, jäi 12-aastaselt orvuks ja olevat kasulapsena Tusti Aadul üles kasvanud; kaksikvend Aleksei suri väiksena. Sajandivahetusel paistab koht tühjaks jäänud ja kadunud.

Selline siis minu Muhuvanaisa, Vassili Saksakulmu ja tema eelkäijate lugu...Kummaline, et ühe päeva jooksul kõik äkki nii selgeks sai...

* Kogu postituse tekst pärineb Ülo Rehepapi materjalidest, detsember 2005, täiendatud märts 2007 (käsikiri, materjalid saadud internetist)

Tusti küla lugu *

Tusti küla on Muhus üks väikesmaid (Aljava ja Pallasma kõrval) ja teda võib põlisküladest ka üheks nooremaks lugeda, sest esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a temast jäljed veel puuduvad. Sel ajal kandis aga Mõegakülas 1,5 adramaal (koos Simeste Michel’iga) koormisi üks Tusti Hans ja võimalik, et tema järglased rajasid siin esimese hajatalu, mis 1674.a De la Gardie ülendmis-aktis Kuivastu vakuse lõpus toodud rea hajatalude hulgas esimesena kirjas – üheadrane Thuste Andrus. Üsna tõenäoliselt on tegemist praeguse Tusti küla kohal olnud hajataluga, aga küla kujunemine rootsiaja lõpupoolel ei ole kuigi selge, sest peale Lõetsa-Lehtmetsa ja Hellamaa ning Võlla põliskülade puudub Tustist rootsiaja lõpu kaart (ülejäänud Muhu piirkondade kohta on selleaegsed kaardid EAA 308. fondis ilusasti olemas). Et aga 18. sajandi adrarevisjonid märgivad Tustil nelja arvestustalu, siis võib oletada, et need neli talu olid siin ka juba 17. sajandi lõpul enne ikalduse ja nälja-aega ning järgnenud Põhjasõda ja katku.
Tusti nimi esines talu-nimena Mõegakülas veel 18. ja 19. sajandil, mistõttu võib oletada esimeste Tusti asukate tulekut Mõegakülast, kuid nime enda algne päritolu ja tähendus on ebaselged. Mäletamata aegadest 20. sajandini välja on suur “logistiline tähtsus” olnud taliteedel, mida teatavasti märgistati õle-tuustidega. Siit ka üsna loomulik mõte seostada Tusti nime nende märgistuste seadmise ja hooldamise kohustusega, kuid tihti on nimede tekkelood üpris eriskummalised ja ära-arvamatud.
Peale katku, 1713.a on Tustil teokohuslaseks märgitud ainus ½-adrane talu Tusti Cäsper, kus on kirjas 4 tööeas mees- ja kaks naishinge ning ka kaks last. Ei ole eriti loogiline, et nii elujõulise talu kõrval teised talud sootuks tühjad olid, aga kuidas Güldenstubbe revisjon siin arvestust pidas ja kas ehk mitme talu inimesi võidi üheks “arvestus-taluks” (koormiste mõttes) kokku märkida, jääb teadmata. Ometi võib tõdeda, et küla kaotused rasketel aegadel jäävad enam-vähem Muhu keskmisele tasemele – katku elas üle keskmiselt üks neljast ja samas võib tänaseni eksisteerivat Käspri talu kõige “järjepidevamaks” nimetada, kuid kas ka kõige vanemaks, seda me ei tea!
1731. aastaks on hakanud Suuremõisale tegu tegema lisaks Käsprile veel Tusti Teffena Thomas – pärastine Tooma talu ja nüüd on kahe talu peale kokku 2 mees- ja 3 naishinge (laste arv on kasvanud kokku kümneni). Selle põhjal võiks arvata, et 1713.a revisjonis olidki nende kahe talu inimesed üheks arvestus-taluks kokku võetud ja nii Toomas kui Käsper olid tegelikult “rootsiaegsed mehed”. Peale nende on nüüd söötis üksustena kirjas veel Kerdi Andrus ja Tusti Mart. Esimeses on juba 1738. aastaks peremeheks Kerdi Andruse Ado ja tegemist on pärastise Aadu taluga, kuid rootsiaegse Mardi talu jääb esialgu tühjaks ja 1744.a revisjonis märgitakse, et maa on antud Käspri kasutusse. 1750. ja 1756. aastate revisjonid märgivad Tustil vaid kolme talu, ainult 1756.a on nad arvatud äsja rajatud Kuivastu mõisale.
Küllap jagunes kunagine Tusti Andrus’e talu kaheks (pärastised Käspri ja Tooma) juba rootsiajal, aga hiljemalt rootsiaja lõpus on nende vahele mahtunud veel Kerdi Andrus’e (pärastine Aadu) talu, mille nime järgi otsustades võis rajada üks Võlla küla mees.
Arvatavalt oli rootsiaegne Mardi talu kõige Kuivastu-poolsem ja selle kohal kujunes 1760-ndatel tulevane Matsi talu, mis oma uue asustuse sai nüüd juba Toomalt. Nimelt ilmub 1767.a ja 1770-ndate Kuivastu vakuraamatuisse kaks Tusti Teffene Thoma talu – ühes peremeheks Jaak (jätkuvalt Tooma) ja teises Jaan. Esimeses hingeloendis on viimase talu peremeheks Tusti Teffe, ja tegemist on pärastise Matsi taluga.
Nimetatud nelja põlistaluga jõudis Tusti küla 19. sajandisse ja tihedalt üksteise kõrval asuvatena on need kujutatud ka 18./19. sajandivahetuse reguleerimis-aegsel kaardil.
Sel ajal toimunud nn. mõisapiiride reguleerimine, mis mitmetes külades paljude peremeeste vahetuse kaasa tõi ja mille käigus hulk peresid lausa ümber asustati, ei ole Tustit peale Aadu talu suurt puudutanud. Nii nagu küla Kuivastu mõisale selle rajamisel arvati, nii ta sellele kuuluvaks ka mõisa-majanduse lõpuni jäi. 1805.a läks Kuivastu mõis Matthias v. Buxhövdeni eravaldusse ja 1809.a lõi Buxhövden Aadu baasil siia veel viienda talu Uietalu ning need viis olid ka 20. sajandi Tusti talud. Vaid Käspri talust eraldati EV maareformi ajal Põldma osatalu ja osataluks võib lugeda ka Uietalust tekkinud Saadu.
Eramõisa külale tunnuslikult tekkis Tustil vähe vabadiku-kohti, kuigi põlistalud muutusid 19.s lõpuks üsna ülerahvastatuks. Edasises vaatleme viit põlistalu ja nende hargnemisi pisut lähemalt selles järjekorras, nagu nad esinesid 19.s hingeloendites.

*Kogu postituse tekst on Ülo Rehepapilt, detsmber 2005, täiendatud märts 2007 (käsikiri, materjalid saadud internetist)

Kes otsib see leiab - oma juured...

Täna on ime sündinud. Väheke pärast seda, kui olin oma blogisse oma Muhu vanaisast kirjutanud, sain maili, kus sees link Muhu külade ajaloole - juttu ja pilte kirikiraamatutest. Lugesin ja pisarad olid silmas, sest mu teadmised olid nii puudulikud selles osas, kuid mu süda ja mõtted on nii sageli olnud nende inimestega. Sain teada fakte, mida keegi mulle enam rääkida ei saa, sest inimesed on ajalikud. Aga - ajalugu elab üle meie...
Kuigi ma ei ole päris kindel, kas tohin hea inimese antud linki kuidagi oma blogis kasutada?Kas see ei ole mitte kellegi suure ja hoolega kogutud töö kuritarvitamine...?
Kuid otsustasin, et nokin sellest materjalist tõesti vaid oma peret puudutavad faktid ja ikkagi lisan need oma blogisse-et pere lugu saaks terviklikult kokku, ja samas üritan olla korrektne ja viidata autorile, järgides üldlevinud head tava akadeemilise materjali viitamisel. Esialgu ma materjalidele linke ei lisa, kuid kui selle uurimistöö autor mulle loa annab, siis edaspidi ka lingin, lisaks viitamisele.
Olen tänulik, väga tänulik, ja pisarad mu silmas suurest meeleliigutusest ei taha kuivada...

Saksakulmu nimest

Muhuvanaisa vennanaine Ida rääkis sellise loo Saksakulmude nime saamisest.
Kuivastu mõisas, kui nimede andmiseks läks, oli arvatud, et meie kodukoht, mis algselt ongi see Tusti külas asuv paik, on kohakuti meres oleva sakslaste kalmuga...aastaid tagasi olla üks suur sakslaste laev seal hukka saand. Ja selle järgi saidki inimesed omale perekonnanimeks Saksakalm (see esiisa, kes oma kodukoha sinna Tusti külla rajas, olla olnud Kuivastu mõisa kubjas, ja talukoht olla tasuks antud). Ja hiljem see nimi muutus Saksakulmuks.
Ja jutu järgi olevat kõik sünnipäraselt Saksakulmu nime kandjad pärit sellest samast Kuivastu mõisa külje all asuvast Tusti külast. Kuid kes teab, kas see tegelikult ka nii on...

Meie Muhu vanaisakodu kaardil

View Larger Map
Muhu saar, Tusti küla

Muhu vanaisa lugu

Oma isapoolsest suguvõsast tean suht vähe. Pean vist suvel Muhku onupoeg Reinu juurde pikemaks minema, ja ka tema jutud ja teadmised üles tähendama, ning siis ehk miskit kopsakamat ja sisukamat tuleb ka meie Muhuvanaisa ja selle suguvõsa kohta.

Seega Muhuvanaisa - päris nimega Vassili Saksakulm. Kodukoht Kuivastu mõisa maadel Tusti külas. Umbes 2-3 km Kuivastu sadamast.
Vanaisa ma mäletan siiski päris hästi. Käisime vahel vanaisal ikka külas. Kuna Tusti tee otsas bussipeatust polnud - oli Võlla tee otsas ja oli Kuivastus, siis alati oli mure, et kas seekord on vastutulelik bussijuht ja teeb meie jalgsikäimise osa lühemaks - ehk siis kas tuleb meie palvele vastu ja peatab bussi Tusti tee otsas. Enamasti olid kenad ja vastutulelikud bussijuhid.
Võlla tee otsast on umbes kilomeeter jalgsi marssida.
Vanaisa maja oli selline klassikaline Muhu maja, suurtest põllukividest. Tegelikult see polnudki algselt majaks ehitatud - see oli talu laut. Kuid sõja ajal või selle lõppedes elumaja põles ja pere kolis ajutiselt sinna laudast tehtud elamisse ja nii see jäi.
Oma Muhu vanaemast ei mäleta ma midagi. Tean vaid seda, et isa ema Raissa suri ammu enne minu sündi, ja vanaisa teine naine suri siis kui ma üsna pisike titt olin.
Mäletan seda aega, kui vanaisa elas koos oma natuke totu tütre Heljuga (suguvõsas olevat pärilik närvihaigus, kuna kellelgi esivanematest olla kunagi süüfilis olnud - külajutud räägivad nii) ja selle natuke totu poja Tõnisega.
Muhuvanaisa oli suurt kasvu, selline kogukas ja kohmakas mees. Räägiti, et ta olevat olnud pigem selline kuri mees, kuid mina mäletan teda alati leebelt naeratavana, ja rahulikuna.
Niisiis, kui Tusti tee otsast jalgsi kadakate ja sarapikuvõsa vahelt Tusti külla jõudsime, oli alati selline eriline tunne. Igal kohal vist on oma eriline tunne, mis hakkab köitma ja paneb nostalgitsema ja tagasi igatsema...Vanaisa oli alati kodus ja olemas, ja jäi selline tunne, et ta on just meid ja just praegu oodanud.
Helju saadeti kohe keldrisse või ja piima järele. Või oli alati kodutehtud ja soolvee sisse säilima pandud. Või ja piim oli alati nii värsked, et värskem enam olla ei saanud.
Ja siis lõigati liha ja leiba ja leivale määriti võid peale ja rõõska piima joodi kõrvale. Ja siis isa ja vanaisa rääkisid asju, millest mina ei saanud aru, ja mis mind tegelikult ka ei huvitanud. Ega need vist polnudki teab mis tähtsad jutud.
Ema armasas Muhuvanaisa juures alati WC-s istuda - see oli maja taga selline tavaline eesti talukoha kuivkäimla, aga vaade sellelt oli merele, miljoni dollari vaade. Kunagi kevadel, kui Muhku lähen taas, siis teen foto (see kemmergu saime maade tagastamisega tagasi).
Minul olid omad tegemised. Esiteks vanaisal oli maja kõrval selline poollagunenud ait, kus oli igasugu põnevat kolu - seal käisin tuhnimas. Ja teiseks asjaajamiseks Muhus oli mingid omamoodi mängud loll-Tõnisega. Kuigi ema-isa eriti ei usaldanud mind Tõnisega kahekesi jätta - mine tea, mis jama kokku keerame, sest jamade orgunnimises oli Tõnis kõva käpp. Aga siiski, meie ja Käspri talu vahel oli selline pisike heinamaa (mille nüüd olen ka tagasi saanud, kuid vanaisakodu ise jäi võõraste kätte) ja seal me siis Tõnisega neid laste asju ajasime.
Üldiselt olid Muhuvanaisa juures käigud sellised soojad ja rahulikud. Naabritalust Käsprilt, kus elas mu vanaisa vennanaine Ida, sain eluks ühe unikaalse oskuse - Ida õpetas mind vokki kasutama - villast lõnga tegema.
Ja Muhuvanaisa on olnud mu elus selline unikaalne inimene, kes oma surmast suvatses mulle teatada - mäletan selgelt - tulin koolist, vanemad olid sõitnud Muhku, sest vanaisa oli haigeks jäänud. Istusin oma kirjutuslaua taga ja üritasin õppida. Järsku koputas keegi kõvasti kõvasti mu toa aknale...Läksin vaatama - seal polnud kedagi...Hiljem sain teada, et see oli see hetk, kui mu vanaisa suri...

Fotodel: Ülal Muhuvanaisa, Vassili Saksakulm. All perekonna pilt, vanaisa, tema esimene naine, ehk siis minu isa ema, meie päris-muhu-vanaema, ja nende lapsed, minu isa Evald - pere vanim laps on pildilt puudu, pildil seisab tütar Helju ja ema süles on pesamuna Endel. Tänaseks kõik manalateele läinud...