Kõik jõuavad ükskord koju tagasi

Mu vanaonu ja ta naine saavad lõpuks koju. Sellest kirjutab täna Saarte Hääl (https://saartehaal.postimees.ee/…/aavik-ja-malk-saavad-kodu…)

Mäletan seda, kui ema-isa Rootsis Onu Augustil külas käisid ja kutsusid teda ka koju käima, olla onu vastanud, et tema jalg nii kaua kodumaa pinnale ei astu, kui seal punased võimul on. Mäletan seda juttu päris selgesti, sest tollal lapsena ei teadnud ma midagi "punastest". Mõtlesin siis omasoodu, et kes need küll on ja miks Onu August punaseid ei salli. Meie peres nendest poliitilistest asjadest räägiti minimaalselt, peaaegu et ei räägitudki. Targem oli arvamused endale hoida. Ema-isa Rootsi reisi järel aga sai Onu August, nagu teda meie peres kutsuti, minu jaoks hoopis uue tähenduse. Nimelt olevat ta oma raamaturiiulist võtnud sellise väikese Rootsi puuhobuse ja sellega koos mulle tervitusi saatnud. Tervitused olid ka igas tema kirjas meie perele, mis külaskäigu järel vähe sagedamini meie postkasti jõudsid.
Juba gümnaasiumi õpilasena oli meil vaja teha miski kirjatöö mõnest Eesti kirjanikust. Pakkusin välja et teeksin August Mälgust. Õpetaja arvas, et see ei ole hea mõte, aasta oli siis 1980. Siiski olen oma mälestused ja mõtted hiljem saanud ajakirjas Looming avaldada, aastal 2010. Onu Augusti 110. sünnipäeva kontekstis.
(https://www.etis.ee/…/…/898ee5b1-27ca-4908-a324-2023013e1195)

#ajakirilooming #augustmälk #tagasikoju #suguvõsa #järeltulijad #avetampere#ukutampere #elulähebedasi #gaidijuhandi #guidojuhandi #helivaher

Pildil: August Mälk, Leini Mälk, Õilme Saksakulm (mu ema, August Mälgu vanema venna Mihkli tütar) Väino Mälk (Augusti keskmise venna Valdari poeg) ja Evald Saksakulm, perekonna kokkusaamine üle paljude aastate, suvi 1970. Pildistas Väino naine Eila Mälk ja pildilt on puudu Augusti ja Leini tütar Halliki. Miks tema puudub, sellest oli ka juttu, kuid ma ei mäleta enam põhjust.

Halliki Mälk ja Vähiku talu

Halliki käib oma vanaisa kodus viimasle ajal sageli. Igal suvel peaaegu et.
Sel suvel seiklesime koos Sõrve kandis ja vaatasime vanu paiku Mõntu paigus, kus Halliki isa, kirjanik August Mälk vahepeal õpetaja ametit pidas:

Halliki Kaugatoma pangal 2013

Halliki Mõntu mõisa pargis oma isa jälgi uurimas 2013

Halliki koos oma hea sõbra Mai Oleskiga 2013

Ja siis olid alles vaid lilled ja liblikad ... suvi 2013

Kohtumised mälestustega

Inimestega on ju nii, et kui nad on me körval ja olemas, siis me vaevalt mötleme, et kauaks neid enam ja kas neid enam. Ja mu meelest on see köige rumalam, mida inimene teha saab. Kuidas meil püsiks meeles, et me oma kalleid ja lähedasi kaasteelisi elavatena jaksaksime oma kohtumiste ja kokkusaamiste ja meenutamiste listil pidada?

Eelmisel nädalal tegin konverentsireisi Karlstadi, Rootsi... Ja täiesti nahhaalselt plaanisin sel reisil endale üle päevapeatuse Stockholmis, et kohtuda ja kallistada oma vanaonu pojanaist, minu armast tädi Eilat. Pole teda töesti aastaid näinud, isegi ei suutnud meenutada, millal viimati treffasime... Kuigi möelnud olen temast palju ja eriti seoses oma Soome raamatuga, kus Eilatädist olen kirjutanud kui oma esimesest Soome kogemusest aastal 1969...

Eila sai meie peresse nii, et kui minu vanaisa Mihkli keskmise venna poeg Väino venelaste tuleku eel Rootsi pögenes, siis oli tema önn ja elurööm kohata seal imekaunist ja imearmast soome naist Eila Heinoneni. Nende önnelik ja kaunis abielu kestis kuni vähk Väino hauda viis.

Nüüd taas Eilaga kohtudes oli palju meenutada. Sain teada, et onu Väino on maetud Helsinkisse ja et ma iga kord kui Jyväskyläst Eestisse söidan, söidan tema juurest mööda... Sain teada, et öhtuti oli Väino Eilale Vinni Puhhi raamatut ette lugenud - see minugi lemmik ju... Sain kogeda suurimat mälunötrust iseendal - Eila oli säilitanud ühe ristpistes padja, mille ma olevat talle kinkinud ja millest ma ise enam midagi ei mäletanud - piinlik lugu, aga nii vist oli töesti kunagi, sest tegin palju käsitööd vanadel headel aegadel, kui käed veel ei valutanud ja tundlikkus sörmedes oli alles... Sain teada, et minu praegune kodu Jyväskylä on olnud aastaid koduks ka tädi Eilale ja tal siin praegu sugulasigi veel elamas ja palju muudki sai räägitud ja tödetud...

Ja Eila praegune elukaaslane Kage - üks hea ja südamlik inimene - tegi meile suurepärast löherooga ja imehead kohvi, kuigi ta tervis enam väga hää ei ole ja vahepeal pidi tegutsemise vahepeal ka veidi puhkama...

Oli kaunis päev koos kaunite inimestega. Miks me endale selliseid hetki küll nii vähe lubame?


Meie armas tädi Eila 12. august 2009 oma kodus Rootsis Stockholmi lähistel


Eila ja Väino esimest korda meil Saaremaal külas, suur ja sügav stagnaaeg oli... kuid mönikord said imed vöimalikuks ka siis... oli see aasta 1969 vöi 1970... enam ei mäleta.. Eila tädi töi mulle minu esimese löhnaöli just sel korral - Chanel nr 5 premier - sest asjast saab lugeda Minu Soome raamatust veidi pikemalt...


Eila ja Väino meie Harkujärve kodus külas (Väino on pildid ja Eila, nagu tavaliselt, kaamera taga) aastal 1985 jöulude ajal - Uku sai aastaseks ja viimast korda olid koos minu isa ja onu Väino - mölemad tol korral juba vähi diagnoosiga. Viskasid veel völlanalju oma haiguste teemadel... Selline elu oli siis. Eilatädi töi Ukul ekingiks musta ahvipärdiku ja minule sangaga keedupoti, mis siiani meie majapidamises kasutusel, kui üks väga hea pott...

Virtuaalsed kallistused selle postitusega tädi Eilale ja tema armsale Kagele, tean, et nad on ka arvutikasutajad ja saavad need kallistused e post teel kindlasti kätte. Ja mul on töesti hea meel tödeda, et Eila ehk ei ole viimane soomlane meie suguvösas... kes teab, kes teab, mis elu tulevikus toob...

Elamine on huvitavate kokkujuhtumiste mäng

Sain täna sellise e-maili:
Uurin oma sugupuud. Üks minu (nagu ka Teie) esiisadest on Ool Mälk.
Leidsin Teie blogist sugulased.blogspot.com mõned pildid. Kas ma võin neid kasutada ka oma sugupuus? Meie sugulusside on järgmine:
Kaja Tampere (* 1962)--> ema Õilme Saksakulm (1928-?) --> isa Mihkel Mälk (1893-1965) --> isa Toomas Mälk (1872-1943) --> isa Mart Mälk (1838-1886) --> isa Toomas Mälk (1812-1894) --> isa Ool Mälk (1778-1846) --> tütar Mare Teern (1804-?) --> poeg Toomas Teern (1827-1885)--> poeg Taavi Teern (1865-1933) --> tütar Ann Haab (1885-1934) --> tütar Meeta Ait (*1923)--> poeg Tõnu Ait (*1953)--> tütar Annika Jürviste (*1981)

Me oleme koos abikaasaga teinud sugupuule ka kodulehe. Aadress: www.jyrviste.pri.ee .
Seal saab kasutajaks registreerida. Nii näeb rohkem andmeid.
Teie isapoolsed sugulased "haakuvad" minu abikaasa omadega. See on küll hästi kaugelt:
Kaja Tampere (*1962)--> isa Evald Saksakulm (?) --> isa Vassili Saksakulm (1897-?) --> ema Ingel Saksakulm (1868-?) --> isa Mihkel Rasva (1835-1885) --> isa Andrus Rasva (1811-1869) --> isa Juri Rasva (1781-1846)--> ema Kadri (1759-1819) --> isa Orbuse Jaak (1714-1790) --> tütar Mare (1742-1823) --> poeg Ado Peeter (1769-1831)--> poeg Ado Tähve (1800-1877) --> poeg Jaen Prii (1824-1878) --> poeg Andrus Prii (1847-1878) --> poeg Madis Prii (1875-1947) --> tütar Armilda Marie Oolu (1923-1995) --> tütar Ülla Jürviste (*1956)--> poeg Ülar Jürviste (*1978)

No kas pole põnev, et olen ühe noore prerga sugulane nii mees kui naisliinipidi. Väga vahva. Pole küll ise aktiivne sugupuu uurija, pigem selle info talletaja, mis kätte tuleb, ja et olemasolev säiliks läbi ajaloo...Kuid selliseid avastusi ma küll ei lootnud. Väga vahva e-mail oli.

Meie Vähiku vanaisa matused

Mihkel Mälk, minu vanaisa, ja Vähiku Toomase vanem poeg ja kuulsa kirjaniku August Mälgu vanem vend suri südamehaigusesse 1965 aastal. Oli kaugsõidu kapten ja teenis Tsaari Venemaa laevastikus. Esimese ilmasõja ajal elas sõjapaguluses Inglismaal ja olla seal vabaabielu eland ühe kirikuõpetaja tütrega, kellega ka laps olla sündind. Aga ajalugu vaikib selle koha peal, on vaid kuuldused...
Vanaisa päris talu, ja jäi maiseks peale üleelatud laevahukku. Sealt ka halvenenud tervis ja kõik muu. Muidu oli tark ja andekas mees, joonistas imehästi ja oskas mitut võõrkeelt...

Onu Augustil Rootsis külas

1970 aastal oli emal ja isal esimest korda võimalik minna Rootsi sugulasi vaatama...Siin pildid ongi see ajalooline hetk - esireas minu ema onu, kirjanik August Mälk, tema selja taga minu ema (see blond), ema teise onu Valdari poeg Väino, kes ka Rootsis elas ja August Mälgu naine Leini Mälk. Kõige taga seisab minu isa

Vähiku Mihkel, meie emapoolne vanaisa

Meie Vanaisa Mihkel (pildil) on Vähiku Toomas jun kõige vanem poeg. Üldse oli Toomasel ja tema naisel Mariel neli last, tütreke aga suri noorelt. Kolm poega kasvasid suurteks meesteks ja tegid maamuna peal mehetegusid.
Kõige vanem vend oli siis Mihkel, meie vanaisa, kes õppis Riia merekoolis kapteniks. Sõitis mööda ilma meresid Tsaari Venemaa laevadel. Juttude järgi olevat ta elanud esimese ilmasõja ajal mingi aeg Liverpoolis, Inglismaal - lihtsalt jäi sinna sõjavangi. Sel eluperioodil olevat tal olnud ka elukaaslane, kohaliku kirikuõpetaja tütar, kes olevat vanaisalt ka vallaslapse saanud. Sõja lõppedes tuli vanaisa koju, ja too naine jäi Inglismaale. 1926 aastal kihlus Mihkel Leedri külast pärit Oolu Roosiga, kellest sai siis meie vanaema, minu jaoks üks mõjukamaid ja võimsamaid naisi. Ja sellest vanaisa Inglismaa elust enam kunagi valju häälega ei räägitud. Sellest, et seal midagi tõsist ikka oli, annab tunnustust üks pilt meie pere vanade piltide seas, kust pool on ära lõigatud, ning samuti vanaema ignorantsus nendest asjadest rääkimisel. Hiljem, juba vanas eas, on vanaema sest asjast siiski veidi rääkinud ka, sealt siis see minu teadminegi pärineb.
Nii, Tooma keskmine poeg oli Valdar, kellest sai kooliõpetaja Lümandas ja kes abiellus Leedri külast Härmalt pärit tüdruku Hellaga. Hellal Ja Valdaril oli poeg Väino, kes venelaste eest Roosti pages, seal soomlannast naise võttis, ning kes küll 70ndal aastal taas esimest korda Eestisse tuli ja käima jäigi, kuid kes siiski on võõrasse mulda maetud. Ja täna elab Väino naine Eila veelgi Stockholmi külje all rahulikku Rootsi vanainimese elu.
Kolmas, kõige noorem vend oli August, kellest sai kirjanik August Mälk ning kes oli ka omal ajal Riigikogu liige. Venelaste tulles pidi temagi oma perega, noore naise Leini ja pisikese tütre Hallikiga Rootsi põgenema, sest vaevalt uus võim oleks talle halastanud...Halliki elab praegugi Stockholmist veidi lõunasse, Mjölbys, peab pensionipõlve, ja puhkab sageli ka Eestis.

Mälkude suguvõsa

Minu ema Õilme on Mälkude suguvõsast, Lümandast, Koovi külast. Kirjalikest allikatest on teada esimesed esivanemad selles peres aastast 1650, Rixo Rein, kes tõenäoliselt elas Riksu külas ja pidas mõisas piimamehe ametit.
Sellest mehest alates on teada meie perekonna ajalugu rohkemal või vähemal määral ja meie pere suur õnn on see, et Kanadas sugulane Kiili Ain suguvõsa ajaloo uurimisega aktiivselt tegeleb. Tema kaudu ja muidugi ka Saaremaa Muuseumi toimetiste kaudu saame päris hea ülevaate Mälkude suguvõsast. Saaremaa Muuseum on Mälkudest huvitatud just minu vanaonust kirjaniku August Mälgu pärast.
Mälkude sugupuud kuni Vähiku Toomas juniorini saab vaadata SIIN.