Vähiku Mihkel, meie emapoolne vanaisa

Meie Vanaisa Mihkel (pildil) on Vähiku Toomas jun kõige vanem poeg. Üldse oli Toomasel ja tema naisel Mariel neli last, tütreke aga suri noorelt. Kolm poega kasvasid suurteks meesteks ja tegid maamuna peal mehetegusid.
Kõige vanem vend oli siis Mihkel, meie vanaisa, kes õppis Riia merekoolis kapteniks. Sõitis mööda ilma meresid Tsaari Venemaa laevadel. Juttude järgi olevat ta elanud esimese ilmasõja ajal mingi aeg Liverpoolis, Inglismaal - lihtsalt jäi sinna sõjavangi. Sel eluperioodil olevat tal olnud ka elukaaslane, kohaliku kirikuõpetaja tütar, kes olevat vanaisalt ka vallaslapse saanud. Sõja lõppedes tuli vanaisa koju, ja too naine jäi Inglismaale. 1926 aastal kihlus Mihkel Leedri külast pärit Oolu Roosiga, kellest sai siis meie vanaema, minu jaoks üks mõjukamaid ja võimsamaid naisi. Ja sellest vanaisa Inglismaa elust enam kunagi valju häälega ei räägitud. Sellest, et seal midagi tõsist ikka oli, annab tunnustust üks pilt meie pere vanade piltide seas, kust pool on ära lõigatud, ning samuti vanaema ignorantsus nendest asjadest rääkimisel. Hiljem, juba vanas eas, on vanaema sest asjast siiski veidi rääkinud ka, sealt siis see minu teadminegi pärineb.
Nii, Tooma keskmine poeg oli Valdar, kellest sai kooliõpetaja Lümandas ja kes abiellus Leedri külast Härmalt pärit tüdruku Hellaga. Hellal Ja Valdaril oli poeg Väino, kes venelaste eest Roosti pages, seal soomlannast naise võttis, ning kes küll 70ndal aastal taas esimest korda Eestisse tuli ja käima jäigi, kuid kes siiski on võõrasse mulda maetud. Ja täna elab Väino naine Eila veelgi Stockholmi külje all rahulikku Rootsi vanainimese elu.
Kolmas, kõige noorem vend oli August, kellest sai kirjanik August Mälk ning kes oli ka omal ajal Riigikogu liige. Venelaste tulles pidi temagi oma perega, noore naise Leini ja pisikese tütre Hallikiga Rootsi põgenema, sest vaevalt uus võim oleks talle halastanud...Halliki elab praegugi Stockholmist veidi lõunasse, Mjölbys, peab pensionipõlve, ja puhkab sageli ka Eestis.