Kõik jõuavad ükskord koju tagasi

Mu vanaonu ja ta naine saavad lõpuks koju. Sellest kirjutab täna Saarte Hääl (https://saartehaal.postimees.ee/…/aavik-ja-malk-saavad-kodu…)

Mäletan seda, kui ema-isa Rootsis Onu Augustil külas käisid ja kutsusid teda ka koju käima, olla onu vastanud, et tema jalg nii kaua kodumaa pinnale ei astu, kui seal punased võimul on. Mäletan seda juttu päris selgesti, sest tollal lapsena ei teadnud ma midagi "punastest". Mõtlesin siis omasoodu, et kes need küll on ja miks Onu August punaseid ei salli. Meie peres nendest poliitilistest asjadest räägiti minimaalselt, peaaegu et ei räägitudki. Targem oli arvamused endale hoida. Ema-isa Rootsi reisi järel aga sai Onu August, nagu teda meie peres kutsuti, minu jaoks hoopis uue tähenduse. Nimelt olevat ta oma raamaturiiulist võtnud sellise väikese Rootsi puuhobuse ja sellega koos mulle tervitusi saatnud. Tervitused olid ka igas tema kirjas meie perele, mis külaskäigu järel vähe sagedamini meie postkasti jõudsid.
Juba gümnaasiumi õpilasena oli meil vaja teha miski kirjatöö mõnest Eesti kirjanikust. Pakkusin välja et teeksin August Mälgust. Õpetaja arvas, et see ei ole hea mõte, aasta oli siis 1980. Siiski olen oma mälestused ja mõtted hiljem saanud ajakirjas Looming avaldada, aastal 2010. Onu Augusti 110. sünnipäeva kontekstis.
(https://www.etis.ee/…/…/898ee5b1-27ca-4908-a324-2023013e1195)

#ajakirilooming #augustmälk #tagasikoju #suguvõsa #järeltulijad #avetampere#ukutampere #elulähebedasi #gaidijuhandi #guidojuhandi #helivaher

Pildil: August Mälk, Leini Mälk, Õilme Saksakulm (mu ema, August Mälgu vanema venna Mihkli tütar) Väino Mälk (Augusti keskmise venna Valdari poeg) ja Evald Saksakulm, perekonna kokkusaamine üle paljude aastate, suvi 1970. Pildistas Väino naine Eila Mälk ja pildilt on puudu Augusti ja Leini tütar Halliki. Miks tema puudub, sellest oli ka juttu, kuid ma ei mäleta enam põhjust.

Kohtumised mälestustega

Inimestega on ju nii, et kui nad on me körval ja olemas, siis me vaevalt mötleme, et kauaks neid enam ja kas neid enam. Ja mu meelest on see köige rumalam, mida inimene teha saab. Kuidas meil püsiks meeles, et me oma kalleid ja lähedasi kaasteelisi elavatena jaksaksime oma kohtumiste ja kokkusaamiste ja meenutamiste listil pidada?

Eelmisel nädalal tegin konverentsireisi Karlstadi, Rootsi... Ja täiesti nahhaalselt plaanisin sel reisil endale üle päevapeatuse Stockholmis, et kohtuda ja kallistada oma vanaonu pojanaist, minu armast tädi Eilat. Pole teda töesti aastaid näinud, isegi ei suutnud meenutada, millal viimati treffasime... Kuigi möelnud olen temast palju ja eriti seoses oma Soome raamatuga, kus Eilatädist olen kirjutanud kui oma esimesest Soome kogemusest aastal 1969...

Eila sai meie peresse nii, et kui minu vanaisa Mihkli keskmise venna poeg Väino venelaste tuleku eel Rootsi pögenes, siis oli tema önn ja elurööm kohata seal imekaunist ja imearmast soome naist Eila Heinoneni. Nende önnelik ja kaunis abielu kestis kuni vähk Väino hauda viis.

Nüüd taas Eilaga kohtudes oli palju meenutada. Sain teada, et onu Väino on maetud Helsinkisse ja et ma iga kord kui Jyväskyläst Eestisse söidan, söidan tema juurest mööda... Sain teada, et öhtuti oli Väino Eilale Vinni Puhhi raamatut ette lugenud - see minugi lemmik ju... Sain kogeda suurimat mälunötrust iseendal - Eila oli säilitanud ühe ristpistes padja, mille ma olevat talle kinkinud ja millest ma ise enam midagi ei mäletanud - piinlik lugu, aga nii vist oli töesti kunagi, sest tegin palju käsitööd vanadel headel aegadel, kui käed veel ei valutanud ja tundlikkus sörmedes oli alles... Sain teada, et minu praegune kodu Jyväskylä on olnud aastaid koduks ka tädi Eilale ja tal siin praegu sugulasigi veel elamas ja palju muudki sai räägitud ja tödetud...

Ja Eila praegune elukaaslane Kage - üks hea ja südamlik inimene - tegi meile suurepärast löherooga ja imehead kohvi, kuigi ta tervis enam väga hää ei ole ja vahepeal pidi tegutsemise vahepeal ka veidi puhkama...

Oli kaunis päev koos kaunite inimestega. Miks me endale selliseid hetki küll nii vähe lubame?


Meie armas tädi Eila 12. august 2009 oma kodus Rootsis Stockholmi lähistel


Eila ja Väino esimest korda meil Saaremaal külas, suur ja sügav stagnaaeg oli... kuid mönikord said imed vöimalikuks ka siis... oli see aasta 1969 vöi 1970... enam ei mäleta.. Eila tädi töi mulle minu esimese löhnaöli just sel korral - Chanel nr 5 premier - sest asjast saab lugeda Minu Soome raamatust veidi pikemalt...


Eila ja Väino meie Harkujärve kodus külas (Väino on pildid ja Eila, nagu tavaliselt, kaamera taga) aastal 1985 jöulude ajal - Uku sai aastaseks ja viimast korda olid koos minu isa ja onu Väino - mölemad tol korral juba vähi diagnoosiga. Viskasid veel völlanalju oma haiguste teemadel... Selline elu oli siis. Eilatädi töi Ukul ekingiks musta ahvipärdiku ja minule sangaga keedupoti, mis siiani meie majapidamises kasutusel, kui üks väga hea pott...

Virtuaalsed kallistused selle postitusega tädi Eilale ja tema armsale Kagele, tean, et nad on ka arvutikasutajad ja saavad need kallistused e post teel kindlasti kätte. Ja mul on töesti hea meel tödeda, et Eila ehk ei ole viimane soomlane meie suguvösas... kes teab, kes teab, mis elu tulevikus toob...

Saksakulmu nimest

Muhuvanaisa vennanaine Ida rääkis sellise loo Saksakulmude nime saamisest.
Kuivastu mõisas, kui nimede andmiseks läks, oli arvatud, et meie kodukoht, mis algselt ongi see Tusti külas asuv paik, on kohakuti meres oleva sakslaste kalmuga...aastaid tagasi olla üks suur sakslaste laev seal hukka saand. Ja selle järgi saidki inimesed omale perekonnanimeks Saksakalm (see esiisa, kes oma kodukoha sinna Tusti külla rajas, olla olnud Kuivastu mõisa kubjas, ja talukoht olla tasuks antud). Ja hiljem see nimi muutus Saksakulmuks.
Ja jutu järgi olevat kõik sünnipäraselt Saksakulmu nime kandjad pärit sellest samast Kuivastu mõisa külje all asuvast Tusti külast. Kuid kes teab, kas see tegelikult ka nii on...

Meie Muhu vanaisakodu kaardil

View Larger Map
Muhu saar, Tusti küla

Muhu vanaisa lugu

Oma isapoolsest suguvõsast tean suht vähe. Pean vist suvel Muhku onupoeg Reinu juurde pikemaks minema, ja ka tema jutud ja teadmised üles tähendama, ning siis ehk miskit kopsakamat ja sisukamat tuleb ka meie Muhuvanaisa ja selle suguvõsa kohta.

Seega Muhuvanaisa - päris nimega Vassili Saksakulm. Kodukoht Kuivastu mõisa maadel Tusti külas. Umbes 2-3 km Kuivastu sadamast.
Vanaisa ma mäletan siiski päris hästi. Käisime vahel vanaisal ikka külas. Kuna Tusti tee otsas bussipeatust polnud - oli Võlla tee otsas ja oli Kuivastus, siis alati oli mure, et kas seekord on vastutulelik bussijuht ja teeb meie jalgsikäimise osa lühemaks - ehk siis kas tuleb meie palvele vastu ja peatab bussi Tusti tee otsas. Enamasti olid kenad ja vastutulelikud bussijuhid.
Võlla tee otsast on umbes kilomeeter jalgsi marssida.
Vanaisa maja oli selline klassikaline Muhu maja, suurtest põllukividest. Tegelikult see polnudki algselt majaks ehitatud - see oli talu laut. Kuid sõja ajal või selle lõppedes elumaja põles ja pere kolis ajutiselt sinna laudast tehtud elamisse ja nii see jäi.
Oma Muhu vanaemast ei mäleta ma midagi. Tean vaid seda, et isa ema Raissa suri ammu enne minu sündi, ja vanaisa teine naine suri siis kui ma üsna pisike titt olin.
Mäletan seda aega, kui vanaisa elas koos oma natuke totu tütre Heljuga (suguvõsas olevat pärilik närvihaigus, kuna kellelgi esivanematest olla kunagi süüfilis olnud - külajutud räägivad nii) ja selle natuke totu poja Tõnisega.
Muhuvanaisa oli suurt kasvu, selline kogukas ja kohmakas mees. Räägiti, et ta olevat olnud pigem selline kuri mees, kuid mina mäletan teda alati leebelt naeratavana, ja rahulikuna.
Niisiis, kui Tusti tee otsast jalgsi kadakate ja sarapikuvõsa vahelt Tusti külla jõudsime, oli alati selline eriline tunne. Igal kohal vist on oma eriline tunne, mis hakkab köitma ja paneb nostalgitsema ja tagasi igatsema...Vanaisa oli alati kodus ja olemas, ja jäi selline tunne, et ta on just meid ja just praegu oodanud.
Helju saadeti kohe keldrisse või ja piima järele. Või oli alati kodutehtud ja soolvee sisse säilima pandud. Või ja piim oli alati nii värsked, et värskem enam olla ei saanud.
Ja siis lõigati liha ja leiba ja leivale määriti võid peale ja rõõska piima joodi kõrvale. Ja siis isa ja vanaisa rääkisid asju, millest mina ei saanud aru, ja mis mind tegelikult ka ei huvitanud. Ega need vist polnudki teab mis tähtsad jutud.
Ema armasas Muhuvanaisa juures alati WC-s istuda - see oli maja taga selline tavaline eesti talukoha kuivkäimla, aga vaade sellelt oli merele, miljoni dollari vaade. Kunagi kevadel, kui Muhku lähen taas, siis teen foto (see kemmergu saime maade tagastamisega tagasi).
Minul olid omad tegemised. Esiteks vanaisal oli maja kõrval selline poollagunenud ait, kus oli igasugu põnevat kolu - seal käisin tuhnimas. Ja teiseks asjaajamiseks Muhus oli mingid omamoodi mängud loll-Tõnisega. Kuigi ema-isa eriti ei usaldanud mind Tõnisega kahekesi jätta - mine tea, mis jama kokku keerame, sest jamade orgunnimises oli Tõnis kõva käpp. Aga siiski, meie ja Käspri talu vahel oli selline pisike heinamaa (mille nüüd olen ka tagasi saanud, kuid vanaisakodu ise jäi võõraste kätte) ja seal me siis Tõnisega neid laste asju ajasime.
Üldiselt olid Muhuvanaisa juures käigud sellised soojad ja rahulikud. Naabritalust Käsprilt, kus elas mu vanaisa vennanaine Ida, sain eluks ühe unikaalse oskuse - Ida õpetas mind vokki kasutama - villast lõnga tegema.
Ja Muhuvanaisa on olnud mu elus selline unikaalne inimene, kes oma surmast suvatses mulle teatada - mäletan selgelt - tulin koolist, vanemad olid sõitnud Muhku, sest vanaisa oli haigeks jäänud. Istusin oma kirjutuslaua taga ja üritasin õppida. Järsku koputas keegi kõvasti kõvasti mu toa aknale...Läksin vaatama - seal polnud kedagi...Hiljem sain teada, et see oli see hetk, kui mu vanaisa suri...

Fotodel: Ülal Muhuvanaisa, Vassili Saksakulm. All perekonna pilt, vanaisa, tema esimene naine, ehk siis minu isa ema, meie päris-muhu-vanaema, ja nende lapsed, minu isa Evald - pere vanim laps on pildilt puudu, pildil seisab tütar Helju ja ema süles on pesamuna Endel. Tänaseks kõik manalateele läinud...

Vähiku Mihkel, meie emapoolne vanaisa

Meie Vanaisa Mihkel (pildil) on Vähiku Toomas jun kõige vanem poeg. Üldse oli Toomasel ja tema naisel Mariel neli last, tütreke aga suri noorelt. Kolm poega kasvasid suurteks meesteks ja tegid maamuna peal mehetegusid.
Kõige vanem vend oli siis Mihkel, meie vanaisa, kes õppis Riia merekoolis kapteniks. Sõitis mööda ilma meresid Tsaari Venemaa laevadel. Juttude järgi olevat ta elanud esimese ilmasõja ajal mingi aeg Liverpoolis, Inglismaal - lihtsalt jäi sinna sõjavangi. Sel eluperioodil olevat tal olnud ka elukaaslane, kohaliku kirikuõpetaja tütar, kes olevat vanaisalt ka vallaslapse saanud. Sõja lõppedes tuli vanaisa koju, ja too naine jäi Inglismaale. 1926 aastal kihlus Mihkel Leedri külast pärit Oolu Roosiga, kellest sai siis meie vanaema, minu jaoks üks mõjukamaid ja võimsamaid naisi. Ja sellest vanaisa Inglismaa elust enam kunagi valju häälega ei räägitud. Sellest, et seal midagi tõsist ikka oli, annab tunnustust üks pilt meie pere vanade piltide seas, kust pool on ära lõigatud, ning samuti vanaema ignorantsus nendest asjadest rääkimisel. Hiljem, juba vanas eas, on vanaema sest asjast siiski veidi rääkinud ka, sealt siis see minu teadminegi pärineb.
Nii, Tooma keskmine poeg oli Valdar, kellest sai kooliõpetaja Lümandas ja kes abiellus Leedri külast Härmalt pärit tüdruku Hellaga. Hellal Ja Valdaril oli poeg Väino, kes venelaste eest Roosti pages, seal soomlannast naise võttis, ning kes küll 70ndal aastal taas esimest korda Eestisse tuli ja käima jäigi, kuid kes siiski on võõrasse mulda maetud. Ja täna elab Väino naine Eila veelgi Stockholmi külje all rahulikku Rootsi vanainimese elu.
Kolmas, kõige noorem vend oli August, kellest sai kirjanik August Mälk ning kes oli ka omal ajal Riigikogu liige. Venelaste tulles pidi temagi oma perega, noore naise Leini ja pisikese tütre Hallikiga Rootsi põgenema, sest vaevalt uus võim oleks talle halastanud...Halliki elab praegugi Stockholmist veidi lõunasse, Mjölbys, peab pensionipõlve, ja puhkab sageli ka Eestis.

Vähiku Toomas

Vähiku Toomas oli legendaarne mees (pildil vasakult teine, tema ees valgepäine piiga on minu ema Õilme), minu vanavanaisa.
Ta oli külas hinnatud ja austatud, rahvas räägib, et teda kutsutud ikka teistesse peredesse tülisid lahendama...Olevat olnud aus ja õiglane mees...
Pilt on aastast.... ja Vana Toomase kõrval istub ka tema noorem poeg August, kellest hiljem sai riigimees ja kirjanik. Teisi inimesi sellel pildil mina ei tea, ei tunne, või ehk ei mäleta, sest tõenäoliselt on ema nendest rääkinud...Aga inimese mälu on ju nii ajalik ja nii inimlik on unustada...
Seepärast õekesega koos seda blogi siin alustame, saanud inspiratsiooni Epu ja Helle ettevõtmisest...

Kui Muhu poiss kosis Saarepiiga

Selle blogi kirjutamise põhjuseks on tõsiasi, et aastal 1948 hakkasid perekonda looma kaks noort inimest, Evald Saksakulm Muhust Tusti külast ja Õilme Mälk Saaremaalt Lümandast Koovi külast. Noored kohtusid Kuressaares. Sõda oli lõppenud, unistati paremast elust, sest nagu ema kunagi hiljem on öelnud, et halvemaks tõepoolest enam minna ei saanud, ja selles olukorras tundus isegi Stalini poolt lubatud kommunism päästerõngana...
Jah, ja sellest abielust sündis kaks tütart, Liilia 1948, ja Kaja 1962.
Nüüdseks on Õilme ja Evald Kihelkonna surnuaial. Liilia ja Kaja on aga otsustanud kirjutada üles köik meenutused ja mälestused vanematest, vanavanematest, vanavanavanematest...
Ja kui Sinul, hea lugeja, on miskit teadmist selles pere ajaloost, siis ikka ütle sõna sekka :)