Kohtumised mälestustega

Inimestega on ju nii, et kui nad on me körval ja olemas, siis me vaevalt mötleme, et kauaks neid enam ja kas neid enam. Ja mu meelest on see köige rumalam, mida inimene teha saab. Kuidas meil püsiks meeles, et me oma kalleid ja lähedasi kaasteelisi elavatena jaksaksime oma kohtumiste ja kokkusaamiste ja meenutamiste listil pidada?

Eelmisel nädalal tegin konverentsireisi Karlstadi, Rootsi... Ja täiesti nahhaalselt plaanisin sel reisil endale üle päevapeatuse Stockholmis, et kohtuda ja kallistada oma vanaonu pojanaist, minu armast tädi Eilat. Pole teda töesti aastaid näinud, isegi ei suutnud meenutada, millal viimati treffasime... Kuigi möelnud olen temast palju ja eriti seoses oma Soome raamatuga, kus Eilatädist olen kirjutanud kui oma esimesest Soome kogemusest aastal 1969...

Eila sai meie peresse nii, et kui minu vanaisa Mihkli keskmise venna poeg Väino venelaste tuleku eel Rootsi pögenes, siis oli tema önn ja elurööm kohata seal imekaunist ja imearmast soome naist Eila Heinoneni. Nende önnelik ja kaunis abielu kestis kuni vähk Väino hauda viis.

Nüüd taas Eilaga kohtudes oli palju meenutada. Sain teada, et onu Väino on maetud Helsinkisse ja et ma iga kord kui Jyväskyläst Eestisse söidan, söidan tema juurest mööda... Sain teada, et öhtuti oli Väino Eilale Vinni Puhhi raamatut ette lugenud - see minugi lemmik ju... Sain kogeda suurimat mälunötrust iseendal - Eila oli säilitanud ühe ristpistes padja, mille ma olevat talle kinkinud ja millest ma ise enam midagi ei mäletanud - piinlik lugu, aga nii vist oli töesti kunagi, sest tegin palju käsitööd vanadel headel aegadel, kui käed veel ei valutanud ja tundlikkus sörmedes oli alles... Sain teada, et minu praegune kodu Jyväskylä on olnud aastaid koduks ka tädi Eilale ja tal siin praegu sugulasigi veel elamas ja palju muudki sai räägitud ja tödetud...

Ja Eila praegune elukaaslane Kage - üks hea ja südamlik inimene - tegi meile suurepärast löherooga ja imehead kohvi, kuigi ta tervis enam väga hää ei ole ja vahepeal pidi tegutsemise vahepeal ka veidi puhkama...

Oli kaunis päev koos kaunite inimestega. Miks me endale selliseid hetki küll nii vähe lubame?


Meie armas tädi Eila 12. august 2009 oma kodus Rootsis Stockholmi lähistel


Eila ja Väino esimest korda meil Saaremaal külas, suur ja sügav stagnaaeg oli... kuid mönikord said imed vöimalikuks ka siis... oli see aasta 1969 vöi 1970... enam ei mäleta.. Eila tädi töi mulle minu esimese löhnaöli just sel korral - Chanel nr 5 premier - sest asjast saab lugeda Minu Soome raamatust veidi pikemalt...


Eila ja Väino meie Harkujärve kodus külas (Väino on pildid ja Eila, nagu tavaliselt, kaamera taga) aastal 1985 jöulude ajal - Uku sai aastaseks ja viimast korda olid koos minu isa ja onu Väino - mölemad tol korral juba vähi diagnoosiga. Viskasid veel völlanalju oma haiguste teemadel... Selline elu oli siis. Eilatädi töi Ukul ekingiks musta ahvipärdiku ja minule sangaga keedupoti, mis siiani meie majapidamises kasutusel, kui üks väga hea pott...

Virtuaalsed kallistused selle postitusega tädi Eilale ja tema armsale Kagele, tean, et nad on ka arvutikasutajad ja saavad need kallistused e post teel kindlasti kätte. Ja mul on töesti hea meel tödeda, et Eila ehk ei ole viimane soomlane meie suguvösas... kes teab, kes teab, mis elu tulevikus toob...

Elamine on huvitavate kokkujuhtumiste mäng

Sain täna sellise e-maili:
Uurin oma sugupuud. Üks minu (nagu ka Teie) esiisadest on Ool Mälk.
Leidsin Teie blogist sugulased.blogspot.com mõned pildid. Kas ma võin neid kasutada ka oma sugupuus? Meie sugulusside on järgmine:
Kaja Tampere (* 1962)--> ema Õilme Saksakulm (1928-?) --> isa Mihkel Mälk (1893-1965) --> isa Toomas Mälk (1872-1943) --> isa Mart Mälk (1838-1886) --> isa Toomas Mälk (1812-1894) --> isa Ool Mälk (1778-1846) --> tütar Mare Teern (1804-?) --> poeg Toomas Teern (1827-1885)--> poeg Taavi Teern (1865-1933) --> tütar Ann Haab (1885-1934) --> tütar Meeta Ait (*1923)--> poeg Tõnu Ait (*1953)--> tütar Annika Jürviste (*1981)

Me oleme koos abikaasaga teinud sugupuule ka kodulehe. Aadress: www.jyrviste.pri.ee .
Seal saab kasutajaks registreerida. Nii näeb rohkem andmeid.
Teie isapoolsed sugulased "haakuvad" minu abikaasa omadega. See on küll hästi kaugelt:
Kaja Tampere (*1962)--> isa Evald Saksakulm (?) --> isa Vassili Saksakulm (1897-?) --> ema Ingel Saksakulm (1868-?) --> isa Mihkel Rasva (1835-1885) --> isa Andrus Rasva (1811-1869) --> isa Juri Rasva (1781-1846)--> ema Kadri (1759-1819) --> isa Orbuse Jaak (1714-1790) --> tütar Mare (1742-1823) --> poeg Ado Peeter (1769-1831)--> poeg Ado Tähve (1800-1877) --> poeg Jaen Prii (1824-1878) --> poeg Andrus Prii (1847-1878) --> poeg Madis Prii (1875-1947) --> tütar Armilda Marie Oolu (1923-1995) --> tütar Ülla Jürviste (*1956)--> poeg Ülar Jürviste (*1978)

No kas pole põnev, et olen ühe noore prerga sugulane nii mees kui naisliinipidi. Väga vahva. Pole küll ise aktiivne sugupuu uurija, pigem selle info talletaja, mis kätte tuleb, ja et olemasolev säiliks läbi ajaloo...Kuid selliseid avastusi ma küll ei lootnud. Väga vahva e-mail oli.

Vanaema meie vana Vähiku kodu ukse ees. Pilt on võetud juulis 1970, peale õde Liilia pulmi...

Vanaema õel külas

Vanaema õde Leena oli läinud mehele ja elas Haapsalus. Temal käidi iga suvi külas. Mäletan isegi tädi Leena juurde tehtud käike. Elas ta sel tänaval, mis viis kesklinnast raudteejaama juurde, praeguseks on need majad lammutatud ja mingid uued majad asemele ehitatud. Tädi Leena aga elas mõnusas puumajas, kus oli ka hoovimaja ja mõnus oma köögivilja ja lilleaed. Mäletan ühte käiku Leena juurde, kui väljas sadas ja maja plekkkatusel oli fantastiline vihmapiiskade muusika...
Leenal oli tütar Helle, kes oli abielus tähtsa parteiisa Karlaga. Neil oli poeg Rein ja vanemas eas sündis ka tütar Kadri (tuntud täna kui näitelja Kadri Adamson).
Sel pildil siin aga on elus veel ka tädi Leena mees. Pildil on veel peale tädi Leena ja minu vanaema, ja ema ja tädi Helle minu õde Liilia. Mina polnd siis veel süninudki. Vat selline vana pilt...

Vanaema oma venna Peetriga

Sellega, kes noorelt suri, sest sai sõjast haiguse. Oli vanaema lemmikvend...

Meie Vähiku vanaisa matused

Mihkel Mälk, minu vanaisa, ja Vähiku Toomase vanem poeg ja kuulsa kirjaniku August Mälgu vanem vend suri südamehaigusesse 1965 aastal. Oli kaugsõidu kapten ja teenis Tsaari Venemaa laevastikus. Esimese ilmasõja ajal elas sõjapaguluses Inglismaal ja olla seal vabaabielu eland ühe kirikuõpetaja tütrega, kellega ka laps olla sündind. Aga ajalugu vaikib selle koha peal, on vaid kuuldused...
Vanaisa päris talu, ja jäi maiseks peale üleelatud laevahukku. Sealt ka halvenenud tervis ja kõik muu. Muidu oli tark ja andekas mees, joonistas imehästi ja oskas mitut võõrkeelt...

Kohtumine teise onu Augustiga

Ema teine onu, minu vanaema vend August Roost, oli ka Rootsi pagenud, ja üle aastakümnete sai võimalikuks ka temaga kohtumine 1970 aastal...