Ilusad päevad...

...On need, kui keegi meenutab mu esivanematest lugusid ja seiku, mida ma ise pole teadnud või mäletanud, JA kirjutab need ka me blogisse üles. Sest nagu te teate ja arvata võite - on mälestustel komme vahel ka kaduda - koos inimestega...Ja kui me neid õigel ajal ei fikseeri, ei talleta, siis ongi nad läinud, nagu tuul väljal...Sest inimene, on kahjuks ajaline, ja mälestus saab üle aja elada vaid siis, kui ta on inimese käest kätte saadud, talletatud...Näiteks blogisse...
Täna oli Sulu Helle poeg Karol, kena noor meie küla mees, mu blogi avastanud, ja siia ka mu emast loo kirjutanud:
Õilmega seoses meenusid mul mõned mälupildid. Viibisin lapsena suvel sageli maal ja kui Õilme oli Vähikus käimas astus ta ikka Sulult ka läbi. Nad said minu vanaema Sulu Helgaga vist päris hästi läbi, sest vanaema ikka kevadel rääkis, et suvel tuleb Õilme jne. Vanaemal oli Õilmega lisaks vikati diil. Ma ei mäleta kas Õilme hoidis vikatit meil või laenas vanaema käest, igatahes nad käiasid vikati jälle teravaks, kui vajadus tekkis, seejarel luisuga üle ja Õilme niitis Vähiku hoovi puhtaks. Meil Sulul keset hoovi suur kaev ja vahest nad istusid seal kaevul, rääkisid teineteisele uudiseid ja ajasid niisama juttu. Sellised mälestused.
Tervitab Karol, Sulu keti üks lüli :)

Üks olulisematest elutarkustest

Kui mina väike olin ja vanaema Õilme mind enamus aega valvas-kasis-kasvatas, siis üks asju, üks elutarkustest, mis mulle kõige paremini meelde on jäänud, ja mida ma ka üllataval kombel isegi järgin oli see, kuidas suhtuda negatiivsetesse juhtumistesse meie eludes. Vanaema ütles, et "mis sa tühjast ikka välja teed, lase tal olla" ja ma olen enda võrdlemisi lühikese elu jooksul avastanud, et see on ilmselt tõesti kõige tervislikum (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) viis igapäevaste nõmedustega hakkama saada, mis tegelikult ei tohiks üldse meie positiivsust ja head meeleolu rikkuda.

Ja muidugi neid tarkusi-oskusi-nõuandeid on veelgi (näiteks toidu valmistamine ja puudega köetavasse ahju tule tegemine...), mis vanaema mulle kaasa andis, kuid just see on see tänu millele ma hakkama saan. Ka iseenesestmõistetavad asjad vajavad teinekord üle kordamist.

Fotol on vanaema Õilme, noor ja ilus...Hiljem oli ta ainult ilus - nagu ta ise tavatses naljatleda...