Kui mina väike olin ja vanaema Õilme mind enamus aega valvas-kasis-kasvatas, siis üks asju, üks elutarkustest, mis mulle kõige paremini meelde on jäänud, ja mida ma ka üllataval kombel isegi järgin oli see, kuidas suhtuda negatiivsetesse juhtumistesse meie eludes. Vanaema ütles, et "mis sa tühjast ikka välja teed, lase tal olla" ja ma olen enda võrdlemisi lühikese elu jooksul avastanud, et see on ilmselt tõesti kõige tervislikum (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) viis igapäevaste nõmedustega hakkama saada, mis tegelikult ei tohiks üldse meie positiivsust ja head meeleolu rikkuda.
Ja muidugi neid tarkusi-oskusi-nõuandeid on veelgi (näiteks toidu valmistamine ja puudega köetavasse ahju tule tegemine...), mis vanaema mulle kaasa andis, kuid just see on see tänu millele ma hakkama saan. Ka iseenesestmõistetavad asjad vajavad teinekord üle kordamist.
Fotol on vanaema Õilme, noor ja ilus...Hiljem oli ta ainult ilus - nagu ta ise tavatses naljatleda...
3 comments:
he he, ise ta küll selle paha unustamise osas väga kõva tegija ei olnud - teoorias tugev, praktikas - ainult inimene
see on ilmselt meil pereviga. kuigi ma arvan, et ise ma oskan päris hästi seda. loota ju võib (inglise keeles hea ütlus: wishful thinking)..
ja see on selline asi, mis on olnud tõesti pärilik :)
Post a Comment