Mälestuste maal

Minu mäletuste maa algab kuskil Kipi -Koovi ( nii oli küla nimi siis) mere äärsetel karjamaadel koos vanaisa Mihkli ja koeraga, nii see kestis kogu minu lapsepõlve. Saadeti mind ju alati, kui vähegi võimalik maale Vähikusse, suved möödusid kõik seal, tagantjärgi mõeldes oli see isegi tore, kuigi jah tollal see mulle jah eriti ei meeldinud.

Täna meenutades maale sõitu, mööda kurvilist rannaäärset teed ja bussi peatuse palumist Koovi mäel, et ei peaks jala tulema Rüüsalt tagasi, mis oli umbes 1km, midagi toredamat ei ole. Samas kahe aida vahel istuv koer, minu valge Rulli, nagu oodates mind ja kui siis hüüdsin teda, oli koera rõõm nii suur, et ümber minu tehti auringe ja ise niutsudes õnnest ja ega siis koer minust sammugi enam maha jäänudki . Astudes aga tuppa oli tunda head pannileiva lõhna, mida oskas teha ainul minu vanaema. Mis on pannileib, seda teavad vist ainult saarlased, vähemalt meie peres on ta üks lemmiktoite olnud. Vanaisa istus alati pliidi ees pakul tuld segades, vanaema ise tegutses sel ajal tavaliselt laudas loomadega. Siiani on silme ees seinal veel petrooleumilamp, mis andis üsna nõrka valgust, suur laud köögis akna all ja pink selle ees, kus söögiajal istus tavaliselt vanaema Roosi, mina istusin sahvri ukse juures nurgas laua otsas ja vastas vanaisa. Köök oli samas paras hämar ja täis varje, palju siis väike lambike valgust andis. Majas oli küll suurem lamp, mis siiani seisab Kuressaares minu kapi otsas, aga seda kasutati pühadel rohkem, sest elu käis köögis põhiliselt. Köögis oli veel suur soola kirst ja suur leivaahi, kus vanaema küpsetas oivalist kodust leiba, mida nüüd enam kusagilt ei saa. Eks see tainaski aitas süüa, käisin ikka sealt sõrmega võtmas ja ega seda keelatudki mulle. See mälestus on esimene, mis meenub lapsepõlve mängude maalt. Elust vanavanemtega Vähikul on palju meenutada, sellest ehk edaspidi. Tänane meenutus on lihtsalt esimene mis mulle silme ette tuli mõeldes aastate taha.