Esimene mälestus kepiga vanaemast

Olin veel liiga pisike, kui kepiga vanaema suri, kuid siiski on mul mitmeid mälestusi temaga seoses. Number üks mälestus on see, et temaga koos ma alati ootasin midagi. Tähel. Kunagi hilisemal ajal kui ta elas Saue tänaval, siis mäletan lihtsalt seda, kuidas Saue tänaval külas käisime ja kuidas ta seal siis ringi tatsus. hästi küürus ja kepiga (sellest ka nimi) ja ei kuulnud hästi. Aga need mälestused on lühikesed. Tähel ma aga alati ootasin koos temaga. Kui emps ja iss pidid mulle järgi tulema sinna Tähele, siis istusime koos köögi laua taga ja ta laulis mulle alati midagi seoses "urr-urr-urr-pii-piibiga... emme issi sõitvad seal ..." jne. Ja siis me vaatasime läbi puude tähe tänava poole ja ootasime auto tulesid. Või kui vanaema oli poes või üldse kusagil ajutiselt ära, siis jällegi istusime tähel akna all ning ootasime... ja nagu Tähevanaemagi, tegi ta mulle rongivõileibu samal ajal kui midagi ootasime.

Üks olulisematest elutarkustest

Kui mina väike olin ja vanaema Õilme mind enamus aega valvas-kasis-kasvatas, siis üks asju, üks elutarkustest, mis mulle kõige paremini meelde on jäänud, ja mida ma ka üllataval kombel isegi järgin oli see, kuidas suhtuda negatiivsetesse juhtumistesse meie eludes. Vanaema ütles, et "mis sa tühjast ikka välja teed, lase tal olla" ja ma olen enda võrdlemisi lühikese elu jooksul avastanud, et see on ilmselt tõesti kõige tervislikum (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) viis igapäevaste nõmedustega hakkama saada, mis tegelikult ei tohiks üldse meie positiivsust ja head meeleolu rikkuda.

Ja muidugi neid tarkusi-oskusi-nõuandeid on veelgi (näiteks toidu valmistamine ja puudega köetavasse ahju tule tegemine...), mis vanaema mulle kaasa andis, kuid just see on see tänu millele ma hakkama saan. Ka iseenesestmõistetavad asjad vajavad teinekord üle kordamist.

Fotol on vanaema Õilme, noor ja ilus...Hiljem oli ta ainult ilus - nagu ta ise tavatses naljatleda...

Kepiga vanaema

Kui vanaisa, Vähiku Mihkel suri, olin siis umbes kolme aastane, kolis vanaema meie juurde Kuressaarde. Ta ei tahtnud üksi enam maal elada. Õigupoolest oli see ka ema juttude järgi natuke võimatu, sest Niidissoo maaparandustööde tulemusel jäid meie talu kaevud kuivaks ja vett pidi tooma naabertalust, mis oli vanaemale kindlasti liiga raske, eriti talvel. Noh ja teine probleem oli muidugi see, et vanaema kartis hirmsasti tontisid. Ja kotumarte. Neid viimaseid olevat ja pidavat olema kogu meie vana Vähiku talu õu täis (kahtlused, et need seal praegugi ringi koterdavad on täitsa olemas, mõned meie sõbrad on seal üht-teist näinud). Noh minu ema, Õilme, muidugi lohutas vanaema, et need on sõbralikud kotumardid, kuid see selleks. Vanaema kolis linna ja algas tema elu meiega koos.
Mida ma vanaemast mäletan? Oi oi kui palju. Vanaema ongi minu lapsepõlv, sest lasteaeda mind haigete jalgade pärast ei pandud ja kuna vanaema nüüd meie juures elas ja ema tööl käis, siis olin ma vanaema hoole all kõik see aeg. Kui olin kipsis, siis oli vanaema see, kes mind õue tassis ja linna viis, kui olin haige, siis oli vanaemasee, kes mind tohterdas. Ja vanaema oli ka see, kes mind eluks välja õpetas. Igasugu vanarahva tarkust, ja uskumisi, ja eelarvamusi ja kombeid. Ja perenaise tarkusi - kuida peab ja kuidas mitte kohe asju teha ei tohi...
Sõnaga - täielik elukool.
Vanaemast mäletan seda, et ta oli äärmiselt puhas ja korralik. Tema voodi oli alati tehtud ja tal oli lumivalge päevatekk, millel ei tohtinud olla ühtegi kortsu ega kurdu - peegelsile. Ja mina väikese tatikana ei tohtinud isegi mitte mõelda selle päevateki vastu puutumisest.
Siis mäletan, et vanaema käis iga pühapäev kirikus. Kuigi oli sügav nõuka aeg, ja ema ja isa kõik parteis. Vanaema ajas ikka oma joru ja kui siis kirikus käis, siis ikka rääkis kirikuuudiseid ka, et mida õpetaja oli rääkinud ja mis laulusid lauldi ja.
Laulda vanaema armastas ka. Kui ma kipsi aheldatud olin, siis veetsime vanaemaga alati videvikutunde - ootasime ema ja isa töölt koju. Kui me olime linnas, siis istusin köögi suure laua peal ja vanaema laulis ja jutustas mulle lugusid kitsiloomidest (kitsedest, keda meie Vähiku talu juures maal oli ja on ka praegu hästi palju). Kui olime maal, ja ootasime õhtuse bussi tulemist, siis istusin vanaema süles. Aga need jutud, mida räägiti ja laulud mida lauldi olid ikka samad - Mai kuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis...
Aga vanaemast ma räägin siin blogis tulevikus veel palju. Mõtete ja meeldetulemiste kaupa.

Vähiku Mihkel, meie emapoolne vanaisa

Meie Vanaisa Mihkel (pildil) on Vähiku Toomas jun kõige vanem poeg. Üldse oli Toomasel ja tema naisel Mariel neli last, tütreke aga suri noorelt. Kolm poega kasvasid suurteks meesteks ja tegid maamuna peal mehetegusid.
Kõige vanem vend oli siis Mihkel, meie vanaisa, kes õppis Riia merekoolis kapteniks. Sõitis mööda ilma meresid Tsaari Venemaa laevadel. Juttude järgi olevat ta elanud esimese ilmasõja ajal mingi aeg Liverpoolis, Inglismaal - lihtsalt jäi sinna sõjavangi. Sel eluperioodil olevat tal olnud ka elukaaslane, kohaliku kirikuõpetaja tütar, kes olevat vanaisalt ka vallaslapse saanud. Sõja lõppedes tuli vanaisa koju, ja too naine jäi Inglismaale. 1926 aastal kihlus Mihkel Leedri külast pärit Oolu Roosiga, kellest sai siis meie vanaema, minu jaoks üks mõjukamaid ja võimsamaid naisi. Ja sellest vanaisa Inglismaa elust enam kunagi valju häälega ei räägitud. Sellest, et seal midagi tõsist ikka oli, annab tunnustust üks pilt meie pere vanade piltide seas, kust pool on ära lõigatud, ning samuti vanaema ignorantsus nendest asjadest rääkimisel. Hiljem, juba vanas eas, on vanaema sest asjast siiski veidi rääkinud ka, sealt siis see minu teadminegi pärineb.
Nii, Tooma keskmine poeg oli Valdar, kellest sai kooliõpetaja Lümandas ja kes abiellus Leedri külast Härmalt pärit tüdruku Hellaga. Hellal Ja Valdaril oli poeg Väino, kes venelaste eest Roosti pages, seal soomlannast naise võttis, ning kes küll 70ndal aastal taas esimest korda Eestisse tuli ja käima jäigi, kuid kes siiski on võõrasse mulda maetud. Ja täna elab Väino naine Eila veelgi Stockholmi külje all rahulikku Rootsi vanainimese elu.
Kolmas, kõige noorem vend oli August, kellest sai kirjanik August Mälk ning kes oli ka omal ajal Riigikogu liige. Venelaste tulles pidi temagi oma perega, noore naise Leini ja pisikese tütre Hallikiga Rootsi põgenema, sest vaevalt uus võim oleks talle halastanud...Halliki elab praegugi Stockholmist veidi lõunasse, Mjölbys, peab pensionipõlve, ja puhkab sageli ka Eestis.

Meie Lümanda vanaisakodu kaardil

View Larger Map
Saaremaa, Lümanda vald, Koovi küla, Vähiku talu

Mälestuste maal

Minu mäletuste maa algab kuskil Kipi -Koovi ( nii oli küla nimi siis) mere äärsetel karjamaadel koos vanaisa Mihkli ja koeraga, nii see kestis kogu minu lapsepõlve. Saadeti mind ju alati, kui vähegi võimalik maale Vähikusse, suved möödusid kõik seal, tagantjärgi mõeldes oli see isegi tore, kuigi jah tollal see mulle jah eriti ei meeldinud.

Täna meenutades maale sõitu, mööda kurvilist rannaäärset teed ja bussi peatuse palumist Koovi mäel, et ei peaks jala tulema Rüüsalt tagasi, mis oli umbes 1km, midagi toredamat ei ole. Samas kahe aida vahel istuv koer, minu valge Rulli, nagu oodates mind ja kui siis hüüdsin teda, oli koera rõõm nii suur, et ümber minu tehti auringe ja ise niutsudes õnnest ja ega siis koer minust sammugi enam maha jäänudki . Astudes aga tuppa oli tunda head pannileiva lõhna, mida oskas teha ainul minu vanaema. Mis on pannileib, seda teavad vist ainult saarlased, vähemalt meie peres on ta üks lemmiktoite olnud. Vanaisa istus alati pliidi ees pakul tuld segades, vanaema ise tegutses sel ajal tavaliselt laudas loomadega. Siiani on silme ees seinal veel petrooleumilamp, mis andis üsna nõrka valgust, suur laud köögis akna all ja pink selle ees, kus söögiajal istus tavaliselt vanaema Roosi, mina istusin sahvri ukse juures nurgas laua otsas ja vastas vanaisa. Köök oli samas paras hämar ja täis varje, palju siis väike lambike valgust andis. Majas oli küll suurem lamp, mis siiani seisab Kuressaares minu kapi otsas, aga seda kasutati pühadel rohkem, sest elu käis köögis põhiliselt. Köögis oli veel suur soola kirst ja suur leivaahi, kus vanaema küpsetas oivalist kodust leiba, mida nüüd enam kusagilt ei saa. Eks see tainaski aitas süüa, käisin ikka sealt sõrmega võtmas ja ega seda keelatudki mulle. See mälestus on esimene, mis meenub lapsepõlve mängude maalt. Elust vanavanemtega Vähikul on palju meenutada, sellest ehk edaspidi. Tänane meenutus on lihtsalt esimene mis mulle silme ette tuli mõeldes aastate taha.

Mälkude suguvõsa

Minu ema Õilme on Mälkude suguvõsast, Lümandast, Koovi külast. Kirjalikest allikatest on teada esimesed esivanemad selles peres aastast 1650, Rixo Rein, kes tõenäoliselt elas Riksu külas ja pidas mõisas piimamehe ametit.
Sellest mehest alates on teada meie perekonna ajalugu rohkemal või vähemal määral ja meie pere suur õnn on see, et Kanadas sugulane Kiili Ain suguvõsa ajaloo uurimisega aktiivselt tegeleb. Tema kaudu ja muidugi ka Saaremaa Muuseumi toimetiste kaudu saame päris hea ülevaate Mälkude suguvõsast. Saaremaa Muuseum on Mälkudest huvitatud just minu vanaonust kirjaniku August Mälgu pärast.
Mälkude sugupuud kuni Vähiku Toomas juniorini saab vaadata SIIN.

Vähiku Toomas

Vähiku Toomas oli legendaarne mees (pildil vasakult teine, tema ees valgepäine piiga on minu ema Õilme), minu vanavanaisa.
Ta oli külas hinnatud ja austatud, rahvas räägib, et teda kutsutud ikka teistesse peredesse tülisid lahendama...Olevat olnud aus ja õiglane mees...
Pilt on aastast.... ja Vana Toomase kõrval istub ka tema noorem poeg August, kellest hiljem sai riigimees ja kirjanik. Teisi inimesi sellel pildil mina ei tea, ei tunne, või ehk ei mäleta, sest tõenäoliselt on ema nendest rääkinud...Aga inimese mälu on ju nii ajalik ja nii inimlik on unustada...
Seepärast õekesega koos seda blogi siin alustame, saanud inspiratsiooni Epu ja Helle ettevõtmisest...

Kui Muhu poiss kosis Saarepiiga

Selle blogi kirjutamise põhjuseks on tõsiasi, et aastal 1948 hakkasid perekonda looma kaks noort inimest, Evald Saksakulm Muhust Tusti külast ja Õilme Mälk Saaremaalt Lümandast Koovi külast. Noored kohtusid Kuressaares. Sõda oli lõppenud, unistati paremast elust, sest nagu ema kunagi hiljem on öelnud, et halvemaks tõepoolest enam minna ei saanud, ja selles olukorras tundus isegi Stalini poolt lubatud kommunism päästerõngana...
Jah, ja sellest abielust sündis kaks tütart, Liilia 1948, ja Kaja 1962.
Nüüdseks on Õilme ja Evald Kihelkonna surnuaial. Liilia ja Kaja on aga otsustanud kirjutada üles köik meenutused ja mälestused vanematest, vanavanematest, vanavanavanematest...
Ja kui Sinul, hea lugeja, on miskit teadmist selles pere ajaloost, siis ikka ütle sõna sekka :)