Vanaemast, veel kord

Et lugu nende vanaemdadega siin segi ei läheks, siis lähtugem ikka kodanikunimedest ja laste poolt antud hüüdnimedest. Niisiis. Minu jaoks on vanaema tiitli kandja Oolu Roosi, ehk hilisem Vähiku Roosi. Minu ema ema. Kes tuli Vähikule miniaks 1927. aastal, siis kui abiellus Vähiku Tooma vanema poja Mihkliga (kes teadupärast oli August Mälgu ja Valdar Mälgu vanem vend, ning hiljem ka minu vanaisa).
Vanaemast olen ma siin varasemalt juba kirjutanud, aga siin ma tahaksin rääkida natuke sellest, kust tema pärit on. Selles mõttes ka tähelepanuväärne lugu, et minu vanaema koduküla on Leedri küla, üks Saaremaa vanimaid, ja siiani stiilselt küla formaadis säilinud külasid.
Vanaema oli Oolu talust. Ja nagu ma juttudest mäletan, see ei olnud selline liiga suur ja rikas talu, nagu näiteks Vähiku talu omal ajal oli. Aga ka mitte vaene ega vilets talu.
Vanaema juttudest mäletan seda, et vanaemal oli alati eriline suhe oma õdede vendadega. Ja neid oli palju. Ausalt pean tunnistama, et ega ma neid vanuse järjekorras ei mäleta, aga sellised üksikud mälestusekillukesed on peas, ja need tahan siia kirja panna, enne kui need päris ära ununevad.
Vanaema isa nimi oli Sander (Aleksander Roost siis), ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis vanavanaema nimi oli Miina, aga selles ma pole kindle, seda pean veel kuskilt uurima.
Aga vanaema õdedest vendadest mäletan natuke rohkem.
Kõige rohkem mäletan ma vanaema vanemat õde Juulat (Julie Roost, Oolu Juula leedri külast). Seda sellepärast, et temaga on mul palju kokkupuudet olnud - vanemas eas, kui ta selliseks viletsaks jäi ja ise endaga seal Oolul enam toime ei tulnud, oli ta ikka talved meie juures. Ja suveks viisime ta siis Leedrisse Oolule ikka tagasi. Juula oli üks ütlemata mõnus ja lahke inimene, headus ja rõõmus meel kõik kokku. Ja alalõpmata ta ümises miskit lauluviisi. Ja temast õhkus lahkust ja armastust, kuigi ta elu polnud mitte just kõige meeldivam, olen nüüd takkajärgi mõelnud - ega meie juures tal ju ka teab mis luksusolemist polnud, ja vanas lagunevas majas seal Oolulu suvel... aga kodu oli see...Ja Juula laps Elli elas Tallinna lähedal Jägalas, ja Elliga ta alati hästi läbi ei saanud, või ta lihtsalt niisama ei tahtnud mandrile minna. Kes seda teab, mis seal oli...Aga sellist aktiivset suhtlust nagu polnd.
Ellili oli kolm tütart ka, ja kõik omal ajal pealinna piigadeks hakanud. Liivi, kõige noorem, oli mulle päris vahva sõber lapsepõlves. Margit oli keskmine tütar, teaml oli tervisega hädasid, kuid ka selline vaikne ja rahulik inimene. Ja Inge, kõige vanem Elli tütardest - Inge abiellus õnnelikult ja tema abielu on olnud kogu aeg meil suguvõsas kui musterabielu näide, sest Inge mees Vello oli ka meeldiv inimene, ja töökas, ja nad muretsesid endale maja...Ja noh mida siis veel edukaks ja ideaalseks pidada. Ingel ja Vellol on poeg Toomas, kes vahepeal Eesti lennundust ka natukene juhtis. Ja nüüdki vist mingil kõrgel juhtival kohal on see laps. Täpsemalt ei tea, sest suhtlus on viimastel aastatel katkenud.
Vanaema teine õde, kellest rohkem mäletan, oli Leena. Leena oli mehel läinud mandrile ja elas Haapsalus. Neil oli sellel jaama mineval tänaval oma maja, ja sellel oli ilus aed, ja kõrvalmaja katus oli plekist ja seal pööningul sai sajuga vihmapiiskade klõbinat kuulata. Leena oli ka selline rõõmsameelne. Ja vanaema ikka iga suvi kibeles Leenat ka vaatama minna. Noh väga sageli saime siis meiegi sabarakkudena kaasa, ning möned päevad suvises Haapsalus tädi Leena aias on siiani meeles.
Leenal oli üks tütar Helle, kes ka Tallinnasse ennast sättis ja tähtsa parteitegelase Karlaga abiellus. Hellest mäletan, et ta oli sportlik ja hästi ilus. Hiljem ta töötaski treenerina ka. Hellel oli poeg Rein, kelle käekäigust ei tea midagi...Ja aastaid hiljem sündis pesamuna Kadri, kes nüüd näitlejana karjääri teinud on (Kadri Adamson). Kadrist mäletan, et ta oli väga õrnuke laps titena, aga tundub, et tänaseks päevaks on tubliks emaks saanud. Helle pojast Reinust mäletan veel seda, et ükskord, kui me sattusime neile tulema nii, et Helle polnud pikka aega kodus olnud ja koristanud, ja laual (või oli see klaver, enam ei mäleta) olid tolmu peale tehtud sellised väikesed päkapiku jalajäljed - rusika tagaküljega ja sõrmedega varbad...- Rein oli selline vigurvänt vist veidike...
Ja siis oli vanaemal vend August, kes oli venelaste tuleku eel Rootsi pagenud, ja Augusti poeg Ossi oli eestis ja armastas napsitada, kuid oli ka vahva pillimees. Mäletan ka Ossi naist ja lapsi - pojad on praegugi tunnustatud piltnikud Kuressaares, ja tütar Annega käisin isegi muusikakoolis kunagi koos.
Ja siis on vanaema veel igatsuse ja heldimusega rääkinud oma vennast, vist oli ka Sander tema nimi, kes noorelt suri. Seda juttu saatis alati selline õrnus ja hellus ja suur armastus südames...
Vat selline pereline pool siis sealt Leedri külast. Kõik minu armasad ja olulised inimesed, igaüks omas isiksuses kordumatu ja väärtuslik.

EDIT: Õde Liilu teadis rääkida - vanaema venna nimi oli Peeter, kes varakul ära suri, sai vene sõjaväes haiguse