Alguses olid vanaisad ja vanaemad

Kohtumised mälestustega

2009-08-21T03:39:00.000-07:00

Inimestega on ju nii, et kui nad on me körval ja olemas, siis me vaevalt mötleme, et kauaks neid enam ja kas neid enam. Ja mu meelest on see köige rumalam, mida inimene teha saab. Kuidas meil püsiks meeles, et me oma kalleid ja lähedasi kaasteelisi elavatena jaksaksime oma kohtumiste ja kokkusaamiste ja meenutamiste listil pidada?

Eelmisel nädalal tegin konverentsireisi Karlstadi, Rootsi... Ja täiesti nahhaalselt plaanisin sel reisil endale üle päevapeatuse Stockholmis, et kohtuda ja kallistada oma vanaonu pojanaist, minu armast tädi Eilat. Pole teda töesti aastaid näinud, isegi ei suutnud meenutada, millal viimati treffasime... Kuigi möelnud olen temast palju ja eriti seoses oma Soome raamatuga, kus Eilatädist olen kirjutanud kui oma esimesest Soome kogemusest aastal 1969...

Eila sai meie peresse nii, et kui minu vanaisa Mihkli keskmise venna poeg Väino venelaste tuleku eel Rootsi pögenes, siis oli tema önn ja elurööm kohata seal imekaunist ja imearmast soome naist Eila Heinoneni. Nende önnelik ja kaunis abielu kestis kuni vähk Väino hauda viis.

Nüüd taas Eilaga kohtudes oli palju meenutada. Sain teada, et onu Väino on maetud Helsinkisse ja et ma iga kord kui Jyväskyläst Eestisse söidan, söidan tema juurest mööda... Sain teada, et öhtuti oli Väino Eilale Vinni Puhhi raamatut ette lugenud - see minugi lemmik ju... Sain kogeda suurimat mälunötrust iseendal - Eila oli säilitanud ühe ristpistes padja, mille ma olevat talle kinkinud ja millest ma ise enam midagi ei mäletanud - piinlik lugu, aga nii vist oli töesti kunagi, sest tegin palju käsitööd vanadel headel aegadel, kui käed veel ei valutanud ja tundlikkus sörmedes oli alles... Sain teada, et minu praegune kodu Jyväskylä on olnud aastaid koduks ka tädi Eilale ja tal siin praegu sugulasigi veel elamas ja palju muudki sai räägitud ja tödetud...

Ja Eila praegune elukaaslane Kage - üks hea ja südamlik inimene - tegi meile suurepärast löherooga ja imehead kohvi, kuigi ta tervis enam väga hää ei ole ja vahepeal pidi tegutsemise vahepeal ka veidi puhkama...

Oli kaunis päev koos kaunite inimestega. Miks me endale selliseid hetki küll nii vähe lubame?

Meie armas tädi Eila 12. august 2009 oma kodus Rootsis Stockholmi lähistel

Eila ja Väino esimest korda meil Saaremaal külas, suur ja sügav stagnaaeg oli... kuid mönikord said imed vöimalikuks ka siis... oli see aasta 1969 vöi 1970... enam ei mäleta.. Eila tädi töi mulle minu esimese löhnaöli just sel korral - Chanel nr 5 premier - sest asjast saab lugeda Minu Soome raamatust veidi pikemalt...

Eila ja Väino meie Harkujärve kodus külas (Väino on pildid ja Eila, nagu tavaliselt, kaamera taga) aastal 1985 jöulude ajal - Uku sai aastaseks ja viimast korda olid koos minu isa ja onu Väino - mölemad tol korral juba vähi diagnoosiga. Viskasid veel völlanalju oma haiguste teemadel... Selline elu oli siis. Eilatädi töi Ukul ekingiks musta ahvipärdiku ja minule sangaga keedupoti, mis siiani meie majapidamises kasutusel, kui üks väga hea pott...

Virtuaalsed kallistused selle postitusega tädi Eilale ja tema armsale Kagele, tean, et nad on ka arvutikasutajad ja saavad need kallistused e post teel kindlasti kätte. Ja mul on töesti hea meel tödeda, et Eila ehk ei ole viimane soomlane meie suguvösas... kes teab, kes teab, mis elu tulevikus toob...

Elamine on huvitavate kokkujuhtumiste mäng

2008-11-13T12:10:00.000-08:00

Sain täna sellise e-maili:
Uurin oma sugupuud. Üks minu (nagu ka Teie) esiisadest on Ool Mälk.
Leidsin Teie blogist sugulased.blogspot.com mõned pildid. Kas ma võin neid kasutada ka oma sugupuus? Meie sugulusside on järgmine:
Kaja Tampere (* 1962)--> ema Õilme Saksakulm (1928-?) --> isa Mihkel Mälk (1893-1965) --> isa Toomas Mälk (1872-1943) --> isa Mart Mälk (1838-1886) --> isa Toomas Mälk (1812-1894) --> isa Ool Mälk (1778-1846) --> tütar Mare Teern (1804-?) --> poeg Toomas Teern (1827-1885)--> poeg Taavi Teern (1865-1933) --> tütar Ann Haab (1885-1934) --> tütar Meeta Ait (*1923)--> poeg Tõnu Ait (*1953)--> tütar Annika Jürviste (*1981)

Me oleme koos abikaasaga teinud sugupuule ka kodulehe. Aadress: www.jyrviste.pri.ee .
Seal saab kasutajaks registreerida. Nii näeb rohkem andmeid.
Teie isapoolsed sugulased "haakuvad" minu abikaasa omadega. See on küll hästi kaugelt:
Kaja Tampere (*1962)--> isa Evald Saksakulm (?) --> isa Vassili Saksakulm (1897-?) --> ema Ingel Saksakulm (1868-?) --> isa Mihkel Rasva (1835-1885) --> isa Andrus Rasva (1811-1869) --> isa Juri Rasva (1781-1846)--> ema Kadri (1759-1819) --> isa Orbuse Jaak (1714-1790) --> tütar Mare (1742-1823) --> poeg Ado Peeter (1769-1831)--> poeg Ado Tähve (1800-1877) --> poeg Jaen Prii (1824-1878) --> poeg Andrus Prii (1847-1878) --> poeg Madis Prii (1875-1947) --> tütar Armilda Marie Oolu (1923-1995) --> tütar Ülla Jürviste (*1956)--> poeg Ülar Jürviste (*1978)

No kas pole põnev, et olen ühe noore prerga sugulane nii mees kui naisliinipidi. Väga vahva. Pole küll ise aktiivne sugupuu uurija, pigem selle info talletaja, mis kätte tuleb, ja et olemasolev säiliks läbi ajaloo...Kuid selliseid avastusi ma küll ei lootnud. Väga vahva e-mail oli.

2008-10-22T11:02:00.000-07:00

Vanaema meie vana Vähiku kodu ukse ees. Pilt on võetud juulis 1970, peale õde Liilia pulmi...

Vanaema õel külas

2008-10-22T10:56:00.000-07:00

Vanaema õde Leena oli läinud mehele ja elas Haapsalus. Temal käidi iga suvi külas. Mäletan isegi tädi Leena juurde tehtud käike. Elas ta sel tänaval, mis viis kesklinnast raudteejaama juurde, praeguseks on need majad lammutatud ja mingid uued majad asemele ehitatud. Tädi Leena aga elas mõnusas puumajas, kus oli ka hoovimaja ja mõnus oma köögivilja ja lilleaed. Mäletan ühte käiku Leena juurde, kui väljas sadas ja maja plekkkatusel oli fantastiline vihmapiiskade muusika...
Leenal oli tütar Helle, kes oli abielus tähtsa parteiisa Karlaga. Neil oli poeg Rein ja vanemas eas sündis ka tütar Kadri (tuntud täna kui näitelja Kadri Adamson).
Sel pildil siin aga on elus veel ka tädi Leena mees. Pildil on veel peale tädi Leena ja minu vanaema, ja ema ja tädi Helle minu õde Liilia. Mina polnd siis veel süninudki. Vat selline vana pilt...

Vanaema oma venna Peetriga

2008-10-22T10:55:00.000-07:00

Sellega, kes noorelt suri, sest sai sõjast haiguse. Oli vanaema lemmikvend...

Meie Vähiku vanaisa matused

2008-10-22T10:50:00.000-07:00

Mihkel Mälk, minu vanaisa, ja Vähiku Toomase vanem poeg ja kuulsa kirjaniku August Mälgu vanem vend suri südamehaigusesse 1965 aastal. Oli kaugsõidu kapten ja teenis Tsaari Venemaa laevastikus. Esimese ilmasõja ajal elas sõjapaguluses Inglismaal ja olla seal vabaabielu eland ühe kirikuõpetaja tütrega, kellega ka laps olla sündind. Aga ajalugu vaikib selle koha peal, on vaid kuuldused...
Vanaisa päris talu, ja jäi maiseks peale üleelatud laevahukku. Sealt ka halvenenud tervis ja kõik muu. Muidu oli tark ja andekas mees, joonistas imehästi ja oskas mitut võõrkeelt...

Kohtumine teise onu Augustiga

2008-10-22T10:48:00.000-07:00

Ema teine onu, minu vanaema vend August Roost, oli ka Rootsi pagenud, ja üle aastakümnete sai võimalikuks ka temaga kohtumine 1970 aastal...

Onu Augustil Rootsis külas

2008-10-22T10:45:00.000-07:00

1970 aastal oli emal ja isal esimest korda võimalik minna Rootsi sugulasi vaatama...Siin pildid ongi see ajalooline hetk - esireas minu ema onu, kirjanik August Mälk, tema selja taga minu ema (see blond), ema teise onu Valdari poeg Väino, kes ka Rootsis elas ja August Mälgu naine Leini Mälk. Kõige taga seisab minu isa

Ilusad päevad...

2008-03-21T15:02:00.000-07:00

...On need, kui keegi meenutab mu esivanematest lugusid ja seiku, mida ma ise pole teadnud või mäletanud, JA kirjutab need ka me blogisse üles. Sest nagu te teate ja arvata võite - on mälestustel komme vahel ka kaduda - koos inimestega...Ja kui me neid õigel ajal ei fikseeri, ei talleta, siis ongi nad läinud, nagu tuul väljal...Sest inimene, on kahjuks ajaline, ja mälestus saab üle aja elada vaid siis, kui ta on inimese käest kätte saadud, talletatud...Näiteks blogisse...
Täna oli Sulu Helle poeg Karol, kena noor meie küla mees, mu blogi avastanud, ja siia ka mu emast loo kirjutanud:
Õilmega seoses meenusid mul mõned mälupildid. Viibisin lapsena suvel sageli maal ja kui Õilme oli Vähikus käimas astus ta ikka Sulult ka läbi. Nad said minu vanaema Sulu Helgaga vist päris hästi läbi, sest vanaema ikka kevadel rääkis, et suvel tuleb Õilme jne. Vanaemal oli Õilmega lisaks vikati diil. Ma ei mäleta kas Õilme hoidis vikatit meil või laenas vanaema käest, igatahes nad käiasid vikati jälle teravaks, kui vajadus tekkis, seejarel luisuga üle ja Õilme niitis Vähiku hoovi puhtaks. Meil Sulul keset hoovi suur kaev ja vahest nad istusid seal kaevul, rääkisid teineteisele uudiseid ja ajasid niisama juttu. Sellised mälestused.
Tervitab Karol, Sulu keti üks lüli :)

Vanaemast, veel kord

2008-02-05T05:20:00.000-08:00

Et lugu nende vanaemdadega siin segi ei läheks, siis lähtugem ikka kodanikunimedest ja laste poolt antud hüüdnimedest. Niisiis. Minu jaoks on vanaema tiitli kandja Oolu Roosi, ehk hilisem Vähiku Roosi. Minu ema ema. Kes tuli Vähikule miniaks 1927. aastal, siis kui abiellus Vähiku Tooma vanema poja Mihkliga (kes teadupärast oli August Mälgu ja Valdar Mälgu vanem vend, ning hiljem ka minu vanaisa).
Vanaemast olen ma siin varasemalt juba kirjutanud, aga siin ma tahaksin rääkida natuke sellest, kust tema pärit on. Selles mõttes ka tähelepanuväärne lugu, et minu vanaema koduküla on Leedri küla, üks Saaremaa vanimaid, ja siiani stiilselt küla formaadis säilinud külasid.
Vanaema oli Oolu talust. Ja nagu ma juttudest mäletan, see ei olnud selline liiga suur ja rikas talu, nagu näiteks Vähiku talu omal ajal oli. Aga ka mitte vaene ega vilets talu.
Vanaema juttudest mäletan seda, et vanaemal oli alati eriline suhe oma õdede vendadega. Ja neid oli palju. Ausalt pean tunnistama, et ega ma neid vanuse järjekorras ei mäleta, aga sellised üksikud mälestusekillukesed on peas, ja need tahan siia kirja panna, enne kui need päris ära ununevad.
Vanaema isa nimi oli Sander (Aleksander Roost siis), ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis vanavanaema nimi oli Miina, aga selles ma pole kindle, seda pean veel kuskilt uurima.
Aga vanaema õdedest vendadest mäletan natuke rohkem.
Kõige rohkem mäletan ma vanaema vanemat õde Juulat (Julie Roost, Oolu Juula leedri külast). Seda sellepärast, et temaga on mul palju kokkupuudet olnud - vanemas eas, kui ta selliseks viletsaks jäi ja ise endaga seal Oolul enam toime ei tulnud, oli ta ikka talved meie juures. Ja suveks viisime ta siis Leedrisse Oolule ikka tagasi. Juula oli üks ütlemata mõnus ja lahke inimene, headus ja rõõmus meel kõik kokku. Ja alalõpmata ta ümises miskit lauluviisi. Ja temast õhkus lahkust ja armastust, kuigi ta elu polnud mitte just kõige meeldivam, olen nüüd takkajärgi mõelnud - ega meie juures tal ju ka teab mis luksusolemist polnud, ja vanas lagunevas majas seal Oolulu suvel... aga kodu oli see...Ja Juula laps Elli elas Tallinna lähedal Jägalas, ja Elliga ta alati hästi läbi ei saanud, või ta lihtsalt niisama ei tahtnud mandrile minna. Kes seda teab, mis seal oli...Aga sellist aktiivset suhtlust nagu polnd.
Ellili oli kolm tütart ka, ja kõik omal ajal pealinna piigadeks hakanud. Liivi, kõige noorem, oli mulle päris vahva sõber lapsepõlves. Margit oli keskmine tütar, teaml oli tervisega hädasid, kuid ka selline vaikne ja rahulik inimene. Ja Inge, kõige vanem Elli tütardest - Inge abiellus õnnelikult ja tema abielu on olnud kogu aeg meil suguvõsas kui musterabielu näide, sest Inge mees Vello oli ka meeldiv inimene, ja töökas, ja nad muretsesid endale maja...Ja noh mida siis veel edukaks ja ideaalseks pidada. Ingel ja Vellol on poeg Toomas, kes vahepeal Eesti lennundust ka natukene juhtis. Ja nüüdki vist mingil kõrgel juhtival kohal on see laps. Täpsemalt ei tea, sest suhtlus on viimastel aastatel katkenud.
Vanaema teine õde, kellest rohkem mäletan, oli Leena. Leena oli mehel läinud mandrile ja elas Haapsalus. Neil oli sellel jaama mineval tänaval oma maja, ja sellel oli ilus aed, ja kõrvalmaja katus oli plekist ja seal pööningul sai sajuga vihmapiiskade klõbinat kuulata. Leena oli ka selline rõõmsameelne. Ja vanaema ikka iga suvi kibeles Leenat ka vaatama minna. Noh väga sageli saime siis meiegi sabarakkudena kaasa, ning möned päevad suvises Haapsalus tädi Leena aias on siiani meeles.
Leenal oli üks tütar Helle, kes ka Tallinnasse ennast sättis ja tähtsa parteitegelase Karlaga abiellus. Hellest mäletan, et ta oli sportlik ja hästi ilus. Hiljem ta töötaski treenerina ka. Hellel oli poeg Rein, kelle käekäigust ei tea midagi...Ja aastaid hiljem sündis pesamuna Kadri, kes nüüd näitlejana karjääri teinud on (Kadri Adamson). Kadrist mäletan, et ta oli väga õrnuke laps titena, aga tundub, et tänaseks päevaks on tubliks emaks saanud. Helle pojast Reinust mäletan veel seda, et ükskord, kui me sattusime neile tulema nii, et Helle polnud pikka aega kodus olnud ja koristanud, ja laual (või oli see klaver, enam ei mäleta) olid tolmu peale tehtud sellised väikesed päkapiku jalajäljed - rusika tagaküljega ja sõrmedega varbad...- Rein oli selline vigurvänt vist veidike...
Ja siis oli vanaemal vend August, kes oli venelaste tuleku eel Rootsi pagenud, ja Augusti poeg Ossi oli eestis ja armastas napsitada, kuid oli ka vahva pillimees. Mäletan ka Ossi naist ja lapsi - pojad on praegugi tunnustatud piltnikud Kuressaares, ja tütar Annega käisin isegi muusikakoolis kunagi koos.
Ja siis on vanaema veel igatsuse ja heldimusega rääkinud oma vennast, vist oli ka Sander tema nimi, kes noorelt suri. Seda juttu saatis alati selline õrnus ja hellus ja suur armastus südames...
Vat selline pereline pool siis sealt Leedri külast. Kõik minu armasad ja olulised inimesed, igaüks omas isiksuses kordumatu ja väärtuslik.

EDIT: Õde Liilu teadis rääkida - vanaema venna nimi oli Peeter, kes varakul ära suri, sai vene sõjaväes haiguse

Käspri ja Põldma talu lugu *

2008-01-22T09:44:00.000-08:00

KÄSPRI

Nagu öeldud, kandis 1713.a poolel adramaal Suuremõisale koormisi Tusti Cäsper ja kirja on talus pandud neli tööjõus meest ning kaks naist. Järgnevates adrarevisjonides ja veel 1770-ndate Kuivastu vakuraamatuis on esimesena kirjas oleva Tusti talu peremeheks ikka Käsper märgitud, aga mitme Käspri-nimelise mehega tegemist oli, jääb varaste kiriku-meetrikate puudumise tõttu ebaselgeks. Jälgides revisjonides toodud pere koosseisu, võib oletada, et vana Käsper suri sajandi keskel ja kolmandal veerandil oli peremeheks poeg Käsper, aga temast ei ole meetrikais muud “jälge” kui 1775.a paiku sündinud tütar Riste, kes 1801.a abiellus (leidmata on nii “noore” Käspri surmakanne kui ka laste sünnid; abielluda võis ta enne 1762. aastat, kui meetrikad puuduvad!). Lõpptulemusena said aga Käspri nime nii Tusti põlistalu kui hiljem tekkinud latsikoht Kansis ja viimati Kuivastu asundustalu.
Esimeses hingeloendis 1782.a on Tustil peremeheks märgitud arvatav vana Käspri poeg Aad (~1709-88) ja peale tema surma oli sajandi lõpus peremeheks noorem vend Jaen (~1721–1809).
Perekonnanimede andmisel said Käspri inimesed nimeks SAKSAKULM. Selle kohta on säilinud pere-pärimus, et algselt olnud nimi Saksakalm, mis tulnud sellest, et Käspri mere-äärsel maal olnud Kesse all hukkunud saksa laeva uppunud meremehe (meeste?) haud. Pärimusel võib tõepõhi olla, kuid dokumentaalset kinnitust sellele ei ole seni õnnestunud leida ja 1826.a loendis, kus esmakordselt perekonnanimesid märgiti, on ikkagi praegune nimekuju loetav. Küll aga võib väita, et Tusti Käspri on kõigi Muhu Saksakulmude n.ö. tüvitalu, mida 19.s hingelendites märgiti Tusti a.
Käspri Aadul sai meetrikate järgi täisealiseks viis poega ja kaks tütart ning 1811.a loendis on peremeheks Aadu vanem poeg Tõnis Saksakulm (~1740–1829); nooremal vennal Jaanil oli viis tütart, kes kõik talust välja abiellusid. Tõnisega samal aastal suri vallaliseks jäänud noorem vend Käsper “kolmas”; vallalisteks jäid veel kaks venda Mihkel ja Jaak ning vaid viiendast vennast – sulasest Jurist jäi Käsprile sulane Aad/Aleksei Saksakulm (1799–1861).
Tõnisel oli ainus poeg Mihkel/Mihail Saksakulm (1788–1864), kes 1826.a loendis on peremeheks märgitud ning nähtavasti jäi ta selleks surmani. Viimases loendis 1858.a koosneb Käspri meespere Mihklist ja ta kolmest pojast ning sulasest Aadust poja Aaduga, kes usuvahetusel ristiti Andreiks. Viimane on omale postmaantee äärde Silla vabadikukoha rajanud, millest eraldi räägime.
Kokku sündis Mihklil 7 poega ja 4 tütart, kuid abieluni jõudis neist 3 poega ja 3 tütart – viis last surid väikestena. Ka sulase Aadu neljast pojast ja neljast tütrest jõudsid abieluni vaid nimetatud poeg Ado/Andrei ja tütar Ingel.
Esimeses Hellamaa koguduse-nimekirjas on Käspril peremeheks Mihkli vanem poeg Mihkel/Mihail Saksakulm (1831-86). Teine vend Tõnis/Dionisi on asunud Võikülas Posti talu rentima. Noorema venna Tähve ja sulase Ado pered mahtusid esialgu veel Käsprile, kuid peagi sai Tähve/Timofei Saksakulm (1837-96) Kansi mõisast Käspri latsikoha ja tema pere asus sinna.
Peale teise Mihkli surma sai Käspri peremeheks tema teine poeg Dionisi (Tõnis) Saksakulm (1858–1942). Mihkli esimene poeg Joann oli 3-nädaleslt surnud, aga Tõnise viis nooremat venda jõudsid samuti täisikka ja kõik ka abiellusid. Nähtavasti otsisid nad sellele ajale omaselt tööd ja teenistust Muhust väljas. Peale Joosepi (1870–1901), kes 31-aastaselt suri, on ilmasõja-aegses ja selle järgses nimekirjas (1909-23) peremehe Tõnise neli venda ja nende pered ikka veel Käspril kirjas, kuid järgmisse nimekirja ei ole neid enam kantud. Timofei paistab olevat Mõegakülas Viherpuu koha rajanud; Andrei on lihtsalt maha tõmmatud ilma selgitusteta (eelmine nimekiri märgib, et ta haiguse tõttu on väeteenistusest vabastatud); Mihaili juurde on märgitud “Saaremaal” ja noorima venna Vassili (s.1877) juurde samasugune märkus “Venemaal”.
Tõnis (Dionisi) abiellus 1889.a Soonda Poali Mihkli tütre Ingliga (Elena Rasva) ja sama aasta Jõulu-laupäeval sündis nende esimene poeg, aga paraku surnult. Aasta pärast sündis Timofei ning 1897.a veel kaksikvennad Andrei ja Vassili. Viimased olid 1919.a mobilisatsiooni ajal parajasti kutsealused ja paistab, et Tõnis oli 16. veebruaril koos poegadega Kuivastus. Edgar Grünbergi poolt 1992.a suvel üles tähendatud Simiste Uiekearu Ludmilla Luhti (1908-2006) mälestuste järgi olnud Käspri Tõnis see, kes enne esimest lasku lipnik Jefimovi pihta hüüdnud: “Andke koerale, mis koera palk!” . Dionisi Saksakulmu “silma paistmist” mässu algul märgib ka Sunila raamat “Saaremaa ülestõus” (Tln.1988). Kuidas lugu vana Tõnise ja Andrei jaoks lõppes, ei ole siin teada, aga väidetavalt sai Vassili pärast 25 kepihoopi. Peaks märkima, et Sunila raamatus on Käspri mehi ilmselt ekslikult Suurevalla meesteks nimetatud (Vassili nimekaim, Või Posti Vassili Saksakulm – sünd. 27.02.1891, kes samuti mässus osales ja 10 aastat sunnitööd sai, on samas Hellama valla meheks arvatud).
Andrei Saksakulm oskas nähtavasti “päris mässust” kõrvale jääda, oli seejärel Vabadussõjas ja sai hiljem omale Kuivastu Käspri asundustalu, aga EV maareformiga kujunenud 48,25-hektarine Tusti Käspri põlistalu jäi Tõnise vanema poja Timofei ja kepihoobid saanud Andrei kaksikvenna Vassili nimele. Viimane rajas omale 1/3 talu arvel Käspri kõrvale Põldma osatalu.
Timofei Saksakulm (1890–1973) abiellus 1922.a Sinaida Mihaili t. Kiikeriga, kuid nende abielu jäi lastetuks. Kasupojaks võeti Timmu vennapoeg – Kuivastu Käspri Andrei kolmas poeg Eberhard (1923-45), kes sakslaste mobiliseerituna Saksamaal suri ja sinna ka maeti.
Viimases sõjas said Käspri hooned kannatada; Timmu kohendas need sõja järel hädapäraselt elamiskõlblikeks ja 1959.a rahvaloenduse ajal olid Käspri elanikeks 67-aastane Timofei oma naise Sinaidaga ning 90-aastase ema Elenaga (sünd. Rasva).
Uue aastatuhande alguseks oli Käspri ainsaks elanikuks jäänud Põldma Vassili Saksakulmu tütrepoeg, kes Timmu vanas eas omale kohendatud eluaseme “omaks võttis”. Kuigi Saksakulmudest on Kansi ja Kuivastu Käspriga seoses veel juttu nende külade käsitlustes, olgu siingi märgitud, et Kansist asusid Saksakulmud Mäla Juri-Matsile ja Vanamõisa Keskülale ning Kansi Käspri Tähve/Timofei noorem poeg Andrei Saksakulm (s.1874) sai 1920-ndatel Kuivasus Paju asunduskoha. Kuivastu Käspri Andrei poeg Hugo (s.1935) läks kolhoosi-ajal koduväiks Levalõpma (Kirguvalla) Postile.
PÕLDMA
Nagu öeldud, rajas Käspri viimase Tõnise noorem poeg, 25 kepihoopi saanud Vassili Saksakulm (s.1897) 1930-ndatel omale Käspri kõrvale osatalu, mis Põldmaks nimetati. Raissa Joosepi t. Metsaaltiga sündisid Vasselil pojad Evald ja Endel ning tütred Heljo ja Erna. Peale viimast sõda läksid lapsed kodust välja: vanem poeg Evald asus Tallinna, noorem vend Endel läks koduväiks Ridasi Nabile. 1959.a olid Põldmal Vassili oma teise naise Elena ja tütre Heljuga (s.1932). Kolhoosi-ajal müüdi hooned Tallinna mehele suvekoduks – nii, nagu see paljude enne sõda tekkinud talundite ja ka põlistaludega juhtus.

Silla
Tusti Käspri sulase Aadu poeg Ado/Andrei Saksakulm (1843-86) abiellus 1871. aastal Oina Matsi Andrei tütre Maria Hopiga ja on omale postmaanteelt Tustile tuleva tee ääres oma vabadikukoha ehitanud. Neil jõudsid viis poega sündida ja 1885.a veel kaksikud Elena ja Aleksei. Sajandivahetuse kogudusenimekirjas on pere veel kirjas; lesk Maria suri 1897. aastal ja vanemad pojad Timofei (s.1872) ning Aleksander (s.1874) paistavad olevat selleks ajaks Muhust välja läinud. Kaks poega (Ivan ja Mihail) surid väikestena, aga 1879.a sündinud Andrei käekäik on teadmata. Elena, kes hiljem Tipika Vassili Nikkeli naiseks sai, jäi 12-aastaselt orvuks ja olevat kasulapsena Tusti Aadul üles kasvanud; kaksikvend Aleksei suri väiksena. Sajandivahetusel paistab koht tühjaks jäänud ja kadunud.

Selline siis minu Muhuvanaisa, Vassili Saksakulmu ja tema eelkäijate lugu...Kummaline, et ühe päeva jooksul kõik äkki nii selgeks sai...

* Kogu postituse tekst pärineb Ülo Rehepapi materjalidest, detsember 2005, täiendatud märts 2007 (käsikiri, materjalid saadud internetist)

Tusti küla lugu *

2008-01-22T09:38:00.000-08:00

Tusti küla on Muhus üks väikesmaid (Aljava ja Pallasma kõrval) ja teda võib põlisküladest ka üheks nooremaks lugeda, sest esimeses rootsiaegses maaraamatus 1645.a temast jäljed veel puuduvad. Sel ajal kandis aga Mõegakülas 1,5 adramaal (koos Simeste Michel’iga) koormisi üks Tusti Hans ja võimalik, et tema järglased rajasid siin esimese hajatalu, mis 1674.a De la Gardie ülendmis-aktis Kuivastu vakuse lõpus toodud rea hajatalude hulgas esimesena kirjas – üheadrane Thuste Andrus. Üsna tõenäoliselt on tegemist praeguse Tusti küla kohal olnud hajataluga, aga küla kujunemine rootsiaja lõpupoolel ei ole kuigi selge, sest peale Lõetsa-Lehtmetsa ja Hellamaa ning Võlla põliskülade puudub Tustist rootsiaja lõpu kaart (ülejäänud Muhu piirkondade kohta on selleaegsed kaardid EAA 308. fondis ilusasti olemas). Et aga 18. sajandi adrarevisjonid märgivad Tustil nelja arvestustalu, siis võib oletada, et need neli talu olid siin ka juba 17. sajandi lõpul enne ikalduse ja nälja-aega ning järgnenud Põhjasõda ja katku.
Tusti nimi esines talu-nimena Mõegakülas veel 18. ja 19. sajandil, mistõttu võib oletada esimeste Tusti asukate tulekut Mõegakülast, kuid nime enda algne päritolu ja tähendus on ebaselged. Mäletamata aegadest 20. sajandini välja on suur “logistiline tähtsus” olnud taliteedel, mida teatavasti märgistati õle-tuustidega. Siit ka üsna loomulik mõte seostada Tusti nime nende märgistuste seadmise ja hooldamise kohustusega, kuid tihti on nimede tekkelood üpris eriskummalised ja ära-arvamatud.
Peale katku, 1713.a on Tustil teokohuslaseks märgitud ainus ½-adrane talu Tusti Cäsper, kus on kirjas 4 tööeas mees- ja kaks naishinge ning ka kaks last. Ei ole eriti loogiline, et nii elujõulise talu kõrval teised talud sootuks tühjad olid, aga kuidas Güldenstubbe revisjon siin arvestust pidas ja kas ehk mitme talu inimesi võidi üheks “arvestus-taluks” (koormiste mõttes) kokku märkida, jääb teadmata. Ometi võib tõdeda, et küla kaotused rasketel aegadel jäävad enam-vähem Muhu keskmisele tasemele – katku elas üle keskmiselt üks neljast ja samas võib tänaseni eksisteerivat Käspri talu kõige “järjepidevamaks” nimetada, kuid kas ka kõige vanemaks, seda me ei tea!
1731. aastaks on hakanud Suuremõisale tegu tegema lisaks Käsprile veel Tusti Teffena Thomas – pärastine Tooma talu ja nüüd on kahe talu peale kokku 2 mees- ja 3 naishinge (laste arv on kasvanud kokku kümneni). Selle põhjal võiks arvata, et 1713.a revisjonis olidki nende kahe talu inimesed üheks arvestus-taluks kokku võetud ja nii Toomas kui Käsper olid tegelikult “rootsiaegsed mehed”. Peale nende on nüüd söötis üksustena kirjas veel Kerdi Andrus ja Tusti Mart. Esimeses on juba 1738. aastaks peremeheks Kerdi Andruse Ado ja tegemist on pärastise Aadu taluga, kuid rootsiaegse Mardi talu jääb esialgu tühjaks ja 1744.a revisjonis märgitakse, et maa on antud Käspri kasutusse. 1750. ja 1756. aastate revisjonid märgivad Tustil vaid kolme talu, ainult 1756.a on nad arvatud äsja rajatud Kuivastu mõisale.
Küllap jagunes kunagine Tusti Andrus’e talu kaheks (pärastised Käspri ja Tooma) juba rootsiajal, aga hiljemalt rootsiaja lõpus on nende vahele mahtunud veel Kerdi Andrus’e (pärastine Aadu) talu, mille nime järgi otsustades võis rajada üks Võlla küla mees.
Arvatavalt oli rootsiaegne Mardi talu kõige Kuivastu-poolsem ja selle kohal kujunes 1760-ndatel tulevane Matsi talu, mis oma uue asustuse sai nüüd juba Toomalt. Nimelt ilmub 1767.a ja 1770-ndate Kuivastu vakuraamatuisse kaks Tusti Teffene Thoma talu – ühes peremeheks Jaak (jätkuvalt Tooma) ja teises Jaan. Esimeses hingeloendis on viimase talu peremeheks Tusti Teffe, ja tegemist on pärastise Matsi taluga.
Nimetatud nelja põlistaluga jõudis Tusti küla 19. sajandisse ja tihedalt üksteise kõrval asuvatena on need kujutatud ka 18./19. sajandivahetuse reguleerimis-aegsel kaardil.
Sel ajal toimunud nn. mõisapiiride reguleerimine, mis mitmetes külades paljude peremeeste vahetuse kaasa tõi ja mille käigus hulk peresid lausa ümber asustati, ei ole Tustit peale Aadu talu suurt puudutanud. Nii nagu küla Kuivastu mõisale selle rajamisel arvati, nii ta sellele kuuluvaks ka mõisa-majanduse lõpuni jäi. 1805.a läks Kuivastu mõis Matthias v. Buxhövdeni eravaldusse ja 1809.a lõi Buxhövden Aadu baasil siia veel viienda talu Uietalu ning need viis olid ka 20. sajandi Tusti talud. Vaid Käspri talust eraldati EV maareformi ajal Põldma osatalu ja osataluks võib lugeda ka Uietalust tekkinud Saadu.
Eramõisa külale tunnuslikult tekkis Tustil vähe vabadiku-kohti, kuigi põlistalud muutusid 19.s lõpuks üsna ülerahvastatuks. Edasises vaatleme viit põlistalu ja nende hargnemisi pisut lähemalt selles järjekorras, nagu nad esinesid 19.s hingeloendites.

*Kogu postituse tekst on Ülo Rehepapilt, detsmber 2005, täiendatud märts 2007 (käsikiri, materjalid saadud internetist)

Kes otsib see leiab - oma juured...

2008-01-22T09:27:00.000-08:00

Täna on ime sündinud. Väheke pärast seda, kui olin oma blogisse oma Muhu vanaisast kirjutanud, sain maili, kus sees link Muhu külade ajaloole - juttu ja pilte kirikiraamatutest. Lugesin ja pisarad olid silmas, sest mu teadmised olid nii puudulikud selles osas, kuid mu süda ja mõtted on nii sageli olnud nende inimestega. Sain teada fakte, mida keegi mulle enam rääkida ei saa, sest inimesed on ajalikud. Aga - ajalugu elab üle meie...
Kuigi ma ei ole päris kindel, kas tohin hea inimese antud linki kuidagi oma blogis kasutada?Kas see ei ole mitte kellegi suure ja hoolega kogutud töö kuritarvitamine...?
Kuid otsustasin, et nokin sellest materjalist tõesti vaid oma peret puudutavad faktid ja ikkagi lisan need oma blogisse-et pere lugu saaks terviklikult kokku, ja samas üritan olla korrektne ja viidata autorile, järgides üldlevinud head tava akadeemilise materjali viitamisel. Esialgu ma materjalidele linke ei lisa, kuid kui selle uurimistöö autor mulle loa annab, siis edaspidi ka lingin, lisaks viitamisele.
Olen tänulik, väga tänulik, ja pisarad mu silmas suurest meeleliigutusest ei taha kuivada...

Saksakulmu nimest

2008-01-22T01:48:00.000-08:00

Muhuvanaisa vennanaine Ida rääkis sellise loo Saksakulmude nime saamisest.
Kuivastu mõisas, kui nimede andmiseks läks, oli arvatud, et meie kodukoht, mis algselt ongi see Tusti külas asuv paik, on kohakuti meres oleva sakslaste kalmuga...aastaid tagasi olla üks suur sakslaste laev seal hukka saand. Ja selle järgi saidki inimesed omale perekonnanimeks Saksakalm (see esiisa, kes oma kodukoha sinna Tusti külla rajas, olla olnud Kuivastu mõisa kubjas, ja talukoht olla tasuks antud). Ja hiljem see nimi muutus Saksakulmuks.
Ja jutu järgi olevat kõik sünnipäraselt Saksakulmu nime kandjad pärit sellest samast Kuivastu mõisa külje all asuvast Tusti külast. Kuid kes teab, kas see tegelikult ka nii on...

Meie Muhu vanaisakodu kaardil

2008-01-22T01:26:00.000-08:00

View Larger Map
Muhu saar, Tusti küla

Muhu vanaisa lugu

2008-01-22T00:42:00.000-08:00

Oma isapoolsest suguvõsast tean suht vähe. Pean vist suvel Muhku onupoeg Reinu juurde pikemaks minema, ja ka tema jutud ja teadmised üles tähendama, ning siis ehk miskit kopsakamat ja sisukamat tuleb ka meie Muhuvanaisa ja selle suguvõsa kohta.

Seega Muhuvanaisa - päris nimega Vassili Saksakulm. Kodukoht Kuivastu mõisa maadel Tusti külas. Umbes 2-3 km Kuivastu sadamast.
Vanaisa ma mäletan siiski päris hästi. Käisime vahel vanaisal ikka külas. Kuna Tusti tee otsas bussipeatust polnud - oli Võlla tee otsas ja oli Kuivastus, siis alati oli mure, et kas seekord on vastutulelik bussijuht ja teeb meie jalgsikäimise osa lühemaks - ehk siis kas tuleb meie palvele vastu ja peatab bussi Tusti tee otsas. Enamasti olid kenad ja vastutulelikud bussijuhid.
Võlla tee otsast on umbes kilomeeter jalgsi marssida.
Vanaisa maja oli selline klassikaline Muhu maja, suurtest põllukividest. Tegelikult see polnudki algselt majaks ehitatud - see oli talu laut. Kuid sõja ajal või selle lõppedes elumaja põles ja pere kolis ajutiselt sinna laudast tehtud elamisse ja nii see jäi.
Oma Muhu vanaemast ei mäleta ma midagi. Tean vaid seda, et isa ema Raissa suri ammu enne minu sündi, ja vanaisa teine naine suri siis kui ma üsna pisike titt olin.
Mäletan seda aega, kui vanaisa elas koos oma natuke totu tütre Heljuga (suguvõsas olevat pärilik närvihaigus, kuna kellelgi esivanematest olla kunagi süüfilis olnud - külajutud räägivad nii) ja selle natuke totu poja Tõnisega.
Muhuvanaisa oli suurt kasvu, selline kogukas ja kohmakas mees. Räägiti, et ta olevat olnud pigem selline kuri mees, kuid mina mäletan teda alati leebelt naeratavana, ja rahulikuna.
Niisiis, kui Tusti tee otsast jalgsi kadakate ja sarapikuvõsa vahelt Tusti külla jõudsime, oli alati selline eriline tunne. Igal kohal vist on oma eriline tunne, mis hakkab köitma ja paneb nostalgitsema ja tagasi igatsema...Vanaisa oli alati kodus ja olemas, ja jäi selline tunne, et ta on just meid ja just praegu oodanud.
Helju saadeti kohe keldrisse või ja piima järele. Või oli alati kodutehtud ja soolvee sisse säilima pandud. Või ja piim oli alati nii värsked, et värskem enam olla ei saanud.
Ja siis lõigati liha ja leiba ja leivale määriti võid peale ja rõõska piima joodi kõrvale. Ja siis isa ja vanaisa rääkisid asju, millest mina ei saanud aru, ja mis mind tegelikult ka ei huvitanud. Ega need vist polnudki teab mis tähtsad jutud.
Ema armasas Muhuvanaisa juures alati WC-s istuda - see oli maja taga selline tavaline eesti talukoha kuivkäimla, aga vaade sellelt oli merele, miljoni dollari vaade. Kunagi kevadel, kui Muhku lähen taas, siis teen foto (see kemmergu saime maade tagastamisega tagasi).
Minul olid omad tegemised. Esiteks vanaisal oli maja kõrval selline poollagunenud ait, kus oli igasugu põnevat kolu - seal käisin tuhnimas. Ja teiseks asjaajamiseks Muhus oli mingid omamoodi mängud loll-Tõnisega. Kuigi ema-isa eriti ei usaldanud mind Tõnisega kahekesi jätta - mine tea, mis jama kokku keerame, sest jamade orgunnimises oli Tõnis kõva käpp. Aga siiski, meie ja Käspri talu vahel oli selline pisike heinamaa (mille nüüd olen ka tagasi saanud, kuid vanaisakodu ise jäi võõraste kätte) ja seal me siis Tõnisega neid laste asju ajasime.
Üldiselt olid Muhuvanaisa juures käigud sellised soojad ja rahulikud. Naabritalust Käsprilt, kus elas mu vanaisa vennanaine Ida, sain eluks ühe unikaalse oskuse - Ida õpetas mind vokki kasutama - villast lõnga tegema.
Ja Muhuvanaisa on olnud mu elus selline unikaalne inimene, kes oma surmast suvatses mulle teatada - mäletan selgelt - tulin koolist, vanemad olid sõitnud Muhku, sest vanaisa oli haigeks jäänud. Istusin oma kirjutuslaua taga ja üritasin õppida. Järsku koputas keegi kõvasti kõvasti mu toa aknale...Läksin vaatama - seal polnud kedagi...Hiljem sain teada, et see oli see hetk, kui mu vanaisa suri...

Fotodel: Ülal Muhuvanaisa, Vassili Saksakulm. All perekonna pilt, vanaisa, tema esimene naine, ehk siis minu isa ema, meie päris-muhu-vanaema, ja nende lapsed, minu isa Evald - pere vanim laps on pildilt puudu, pildil seisab tütar Helju ja ema süles on pesamuna Endel. Tänaseks kõik manalateele läinud...

Esimene mälestus kepiga vanaemast

2007-12-17T04:49:00.000-08:00

Olin veel liiga pisike, kui kepiga vanaema suri, kuid siiski on mul mitmeid mälestusi temaga seoses. Number üks mälestus on see, et temaga koos ma alati ootasin midagi. Tähel. Kunagi hilisemal ajal kui ta elas Saue tänaval, siis mäletan lihtsalt seda, kuidas Saue tänaval külas käisime ja kuidas ta seal siis ringi tatsus. hästi küürus ja kepiga (sellest ka nimi) ja ei kuulnud hästi. Aga need mälestused on lühikesed. Tähel ma aga alati ootasin koos temaga. Kui emps ja iss pidid mulle järgi tulema sinna Tähele, siis istusime koos köögi laua taga ja ta laulis mulle alati midagi seoses "urr-urr-urr-pii-piibiga... emme issi sõitvad seal ..." jne. Ja siis me vaatasime läbi puude tähe tänava poole ja ootasime auto tulesid. Või kui vanaema oli poes või üldse kusagil ajutiselt ära, siis jällegi istusime tähel akna all ning ootasime... ja nagu Tähevanaemagi, tegi ta mulle rongivõileibu samal ajal kui midagi ootasime.

Üks olulisematest elutarkustest

2007-12-15T14:09:00.001-08:00

Kui mina väike olin ja vanaema Õilme mind enamus aega valvas-kasis-kasvatas, siis üks asju, üks elutarkustest, mis mulle kõige paremini meelde on jäänud, ja mida ma ka üllataval kombel isegi järgin oli see, kuidas suhtuda negatiivsetesse juhtumistesse meie eludes. Vanaema ütles, et "mis sa tühjast ikka välja teed, lase tal olla" ja ma olen enda võrdlemisi lühikese elu jooksul avastanud, et see on ilmselt tõesti kõige tervislikum (nii vaimselt kui ka füüsiliselt) viis igapäevaste nõmedustega hakkama saada, mis tegelikult ei tohiks üldse meie positiivsust ja head meeleolu rikkuda.

Ja muidugi neid tarkusi-oskusi-nõuandeid on veelgi (näiteks toidu valmistamine ja puudega köetavasse ahju tule tegemine...), mis vanaema mulle kaasa andis, kuid just see on see tänu millele ma hakkama saan. Ka iseenesestmõistetavad asjad vajavad teinekord üle kordamist.

Fotol on vanaema Õilme, noor ja ilus...Hiljem oli ta ainult ilus - nagu ta ise tavatses naljatleda...

Kepiga vanaema

2007-12-15T14:03:00.000-08:00

Kui vanaisa, Vähiku Mihkel suri, olin siis umbes kolme aastane, kolis vanaema meie juurde Kuressaarde. Ta ei tahtnud üksi enam maal elada. Õigupoolest oli see ka ema juttude järgi natuke võimatu, sest Niidissoo maaparandustööde tulemusel jäid meie talu kaevud kuivaks ja vett pidi tooma naabertalust, mis oli vanaemale kindlasti liiga raske, eriti talvel. Noh ja teine probleem oli muidugi see, et vanaema kartis hirmsasti tontisid. Ja kotumarte. Neid viimaseid olevat ja pidavat olema kogu meie vana Vähiku talu õu täis (kahtlused, et need seal praegugi ringi koterdavad on täitsa olemas, mõned meie sõbrad on seal üht-teist näinud). Noh minu ema, Õilme, muidugi lohutas vanaema, et need on sõbralikud kotumardid, kuid see selleks. Vanaema kolis linna ja algas tema elu meiega koos.
Mida ma vanaemast mäletan? Oi oi kui palju. Vanaema ongi minu lapsepõlv, sest lasteaeda mind haigete jalgade pärast ei pandud ja kuna vanaema nüüd meie juures elas ja ema tööl käis, siis olin ma vanaema hoole all kõik see aeg. Kui olin kipsis, siis oli vanaema see, kes mind õue tassis ja linna viis, kui olin haige, siis oli vanaemasee, kes mind tohterdas. Ja vanaema oli ka see, kes mind eluks välja õpetas. Igasugu vanarahva tarkust, ja uskumisi, ja eelarvamusi ja kombeid. Ja perenaise tarkusi - kuida peab ja kuidas mitte kohe asju teha ei tohi...
Sõnaga - täielik elukool.
Vanaemast mäletan seda, et ta oli äärmiselt puhas ja korralik. Tema voodi oli alati tehtud ja tal oli lumivalge päevatekk, millel ei tohtinud olla ühtegi kortsu ega kurdu - peegelsile. Ja mina väikese tatikana ei tohtinud isegi mitte mõelda selle päevateki vastu puutumisest.
Siis mäletan, et vanaema käis iga pühapäev kirikus. Kuigi oli sügav nõuka aeg, ja ema ja isa kõik parteis. Vanaema ajas ikka oma joru ja kui siis kirikus käis, siis ikka rääkis kirikuuudiseid ka, et mida õpetaja oli rääkinud ja mis laulusid lauldi ja.
Laulda vanaema armastas ka. Kui ma kipsi aheldatud olin, siis veetsime vanaemaga alati videvikutunde - ootasime ema ja isa töölt koju. Kui me olime linnas, siis istusin köögi suure laua peal ja vanaema laulis ja jutustas mulle lugusid kitsiloomidest (kitsedest, keda meie Vähiku talu juures maal oli ja on ka praegu hästi palju). Kui olime maal, ja ootasime õhtuse bussi tulemist, siis istusin vanaema süles. Aga need jutud, mida räägiti ja laulud mida lauldi olid ikka samad - Mai kuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis...
Aga vanaemast ma räägin siin blogis tulevikus veel palju. Mõtete ja meeldetulemiste kaupa.

Vähiku Mihkel, meie emapoolne vanaisa

2007-11-12T23:09:00.001-08:00

Meie Vanaisa Mihkel (pildil) on Vähiku Toomas jun kõige vanem poeg. Üldse oli Toomasel ja tema naisel Mariel neli last, tütreke aga suri noorelt. Kolm poega kasvasid suurteks meesteks ja tegid maamuna peal mehetegusid.
Kõige vanem vend oli siis Mihkel, meie vanaisa, kes õppis Riia merekoolis kapteniks. Sõitis mööda ilma meresid Tsaari Venemaa laevadel. Juttude järgi olevat ta elanud esimese ilmasõja ajal mingi aeg Liverpoolis, Inglismaal - lihtsalt jäi sinna sõjavangi. Sel eluperioodil olevat tal olnud ka elukaaslane, kohaliku kirikuõpetaja tütar, kes olevat vanaisalt ka vallaslapse saanud. Sõja lõppedes tuli vanaisa koju, ja too naine jäi Inglismaale. 1926 aastal kihlus Mihkel Leedri külast pärit Oolu Roosiga, kellest sai siis meie vanaema, minu jaoks üks mõjukamaid ja võimsamaid naisi. Ja sellest vanaisa Inglismaa elust enam kunagi valju häälega ei räägitud. Sellest, et seal midagi tõsist ikka oli, annab tunnustust üks pilt meie pere vanade piltide seas, kust pool on ära lõigatud, ning samuti vanaema ignorantsus nendest asjadest rääkimisel. Hiljem, juba vanas eas, on vanaema sest asjast siiski veidi rääkinud ka, sealt siis see minu teadminegi pärineb.
Nii, Tooma keskmine poeg oli Valdar, kellest sai kooliõpetaja Lümandas ja kes abiellus Leedri külast Härmalt pärit tüdruku Hellaga. Hellal Ja Valdaril oli poeg Väino, kes venelaste eest Roosti pages, seal soomlannast naise võttis, ning kes küll 70ndal aastal taas esimest korda Eestisse tuli ja käima jäigi, kuid kes siiski on võõrasse mulda maetud. Ja täna elab Väino naine Eila veelgi Stockholmi külje all rahulikku Rootsi vanainimese elu.
Kolmas, kõige noorem vend oli August, kellest sai kirjanik August Mälk ning kes oli ka omal ajal Riigikogu liige. Venelaste tulles pidi temagi oma perega, noore naise Leini ja pisikese tütre Hallikiga Rootsi põgenema, sest vaevalt uus võim oleks talle halastanud...Halliki elab praegugi Stockholmist veidi lõunasse, Mjölbys, peab pensionipõlve, ja puhkab sageli ka Eestis.

Meie Lümanda vanaisakodu kaardil

2007-11-12T14:27:00.000-08:00

View Larger Map
Saaremaa, Lümanda vald, Koovi küla, Vähiku talu

Mälestuste maal

2007-11-12T11:40:00.000-08:00

Minu mäletuste maa algab kuskil Kipi -Koovi ( nii oli küla nimi siis) mere äärsetel karjamaadel koos vanaisa Mihkli ja koeraga, nii see kestis kogu minu lapsepõlve. Saadeti mind ju alati, kui vähegi võimalik maale Vähikusse, suved möödusid kõik seal, tagantjärgi mõeldes oli see isegi tore, kuigi jah tollal see mulle jah eriti ei meeldinud.

Täna meenutades maale sõitu, mööda kurvilist rannaäärset teed ja bussi peatuse palumist Koovi mäel, et ei peaks jala tulema Rüüsalt tagasi, mis oli umbes 1km, midagi toredamat ei ole. Samas kahe aida vahel istuv koer, minu valge Rulli, nagu oodates mind ja kui siis hüüdsin teda, oli koera rõõm nii suur, et ümber minu tehti auringe ja ise niutsudes õnnest ja ega siis koer minust sammugi enam maha jäänudki . Astudes aga tuppa oli tunda head pannileiva lõhna, mida oskas teha ainul minu vanaema. Mis on pannileib, seda teavad vist ainult saarlased, vähemalt meie peres on ta üks lemmiktoite olnud. Vanaisa istus alati pliidi ees pakul tuld segades, vanaema ise tegutses sel ajal tavaliselt laudas loomadega. Siiani on silme ees seinal veel petrooleumilamp, mis andis üsna nõrka valgust, suur laud köögis akna all ja pink selle ees, kus söögiajal istus tavaliselt vanaema Roosi, mina istusin sahvri ukse juures nurgas laua otsas ja vastas vanaisa. Köök oli samas paras hämar ja täis varje, palju siis väike lambike valgust andis. Majas oli küll suurem lamp, mis siiani seisab Kuressaares minu kapi otsas, aga seda kasutati pühadel rohkem, sest elu käis köögis põhiliselt. Köögis oli veel suur soola kirst ja suur leivaahi, kus vanaema küpsetas oivalist kodust leiba, mida nüüd enam kusagilt ei saa. Eks see tainaski aitas süüa, käisin ikka sealt sõrmega võtmas ja ega seda keelatudki mulle. See mälestus on esimene, mis meenub lapsepõlve mängude maalt. Elust vanavanemtega Vähikul on palju meenutada, sellest ehk edaspidi. Tänane meenutus on lihtsalt esimene mis mulle silme ette tuli mõeldes aastate taha.

Mälkude suguvõsa

2007-11-12T05:42:00.000-08:00

Minu ema Õilme on Mälkude suguvõsast, Lümandast, Koovi külast. Kirjalikest allikatest on teada esimesed esivanemad selles peres aastast 1650, Rixo Rein, kes tõenäoliselt elas Riksu külas ja pidas mõisas piimamehe ametit.
Sellest mehest alates on teada meie perekonna ajalugu rohkemal või vähemal määral ja meie pere suur õnn on see, et Kanadas sugulane Kiili Ain suguvõsa ajaloo uurimisega aktiivselt tegeleb. Tema kaudu ja muidugi ka Saaremaa Muuseumi toimetiste kaudu saame päris hea ülevaate Mälkude suguvõsast. Saaremaa Muuseum on Mälkudest huvitatud just minu vanaonust kirjaniku August Mälgu pärast.
Mälkude sugupuud kuni Vähiku Toomas juniorini saab vaadata SIIN.

Vähiku Toomas

2007-11-12T05:35:00.000-08:00

Vähiku Toomas oli legendaarne mees (pildil vasakult teine, tema ees valgepäine piiga on minu ema Õilme), minu vanavanaisa.
Ta oli külas hinnatud ja austatud, rahvas räägib, et teda kutsutud ikka teistesse peredesse tülisid lahendama...Olevat olnud aus ja õiglane mees...
Pilt on aastast.... ja Vana Toomase kõrval istub ka tema noorem poeg August, kellest hiljem sai riigimees ja kirjanik. Teisi inimesi sellel pildil mina ei tea, ei tunne, või ehk ei mäleta, sest tõenäoliselt on ema nendest rääkinud...Aga inimese mälu on ju nii ajalik ja nii inimlik on unustada...
Seepärast õekesega koos seda blogi siin alustame, saanud inspiratsiooni Epu ja Helle ettevõtmisest...

Kui Muhu poiss kosis Saarepiiga

2007-11-12T05:03:00.000-08:00

Selle blogi kirjutamise põhjuseks on tõsiasi, et aastal 1948 hakkasid perekonda looma kaks noort inimest, Evald Saksakulm Muhust Tusti külast ja Õilme Mälk Saaremaalt Lümandast Koovi külast. Noored kohtusid Kuressaares. Sõda oli lõppenud, unistati paremast elust, sest nagu ema kunagi hiljem on öelnud, et halvemaks tõepoolest enam minna ei saanud, ja selles olukorras tundus isegi Stalini poolt lubatud kommunism päästerõngana...
Jah, ja sellest abielust sündis kaks tütart, Liilia 1948, ja Kaja 1962.
Nüüdseks on Õilme ja Evald Kihelkonna surnuaial. Liilia ja Kaja on aga otsustanud kirjutada üles köik meenutused ja mälestused vanematest, vanavanematest, vanavanavanematest...
Ja kui Sinul, hea lugeja, on miskit teadmist selles pere ajaloost, siis ikka ütle sõna sekka :)